Libahunt.

Film "Libahunt" on tehtud August Kitzbergi tragöödia järgi.
Filmis jutustatakse orjaaegsest elust Eestis: Taluperre satub tüdruk, kelle ema on libahundiks peetuna hukatud.
Tüdruk kasvab orjarahva keskel vabaks ja erinevaks.
Tekib kahtlus, et ka tüdrukon libahunt.
Tüdruk põgeneb metsa.
Vaatamata sellele, et "Libahunt" on tragöödia, seal on ka romantilised jooned.
Tammaru poeg Margus ja Tiina armastavad üksteist.
Kui kõik süüdistasid Tiinat, et ta on libahunt, ainult Margus ei usunud seda.
Aga nende vahel oli veel Mari, kes ka armastas Margust ja kes esimesena süüdistas Tiinat.
Ühest küljest Mari käitumist võib õigustada, sest ta võitles oma armastuse eest.
Aga teiselt poolt talle oli tähtis ainult oma heaolu.
Ta ei mõtle teistest, ta ei Mõtle Margusest, kes ei armastanud teda, kes armastas Tiinat.
Ja võib-olla Mari  eesmärk oli eelkõige Tiinale kätte maksma, sest ta oli ilusam ja elavam, kui Mari.
Mis puutub Margusesse, siis ma saan ütelda, et vanemaid muidugi tuli kuulata ja austada.
Ja võib-olla kui ta läks Tiinaga, iseseisvat elu oleks väga raske, kui mitte võimatu alustada.
Aga sellest lähtub ka, et ta ei armastanud Tiinat väga tugevasti.
Oma armastuse eest tuleks võidelda, aga ta ei saa.
Siin võivad olla kaks asju: ta lihtsalt ei armastanud Tiinat või ta oli väga nõrk inimene.
Aga mina arvan, et siin oli esimene: ta lihtsalt ei armastanud Tiinat.
Kui ta läks Tiinaga nad võiksid rännata kaugemale, kus neid ei tuntud, seal nad saaksid alustada uut elu.
Muidugi oleks raske.
See on alati raske alustada midagi uut.

Üldiselt ma ütlen, et see on väga hirmus situatsioon, kui inimest süüdistati selle eest, et ta on teistest erinev.
Praegu ka tihti juhtuvad sellised situatsioonid, aga tavaliselt nüüd ei tapeti.