Ei ole midagi hirmsat, kui üks aus inimene.

Tänapäeva maailmas on palju erinevaid inimesi.
Mõned on head, teised aga on pahad ja peamiselt me puutume kokku siiski nendega, sest ei saa neid eristada teistest.
On olemas ka ausaid inimesi, kes tahavad kõik ausalt ära rääkida, aga lõpuks võib välja tulla nii, et nad rikkuvad kõik ära.
Nii juhtuski filmis "Tulivesi".

Lühidalt öeldes, see film räägib salakaubavedajatest, ühest piirivalvurist - Aleksist ja naisest - Hildast.
Piirivalvurid  tahtsid kinni pidada neid vedajaid.
Aleks satub haiglasse ja peategelanna onu Julius sattub vanglasse, kus teda tapetakse ministri käsul, sest piirivalvur osutus ausaks inimeseks ja rääkis kõik ära ja sellepärast ei suutnud peategelanna andeks anda sellele piirivalvurile.

Aga miks siiski nii juhtub ka meiega tõelises elus?
Ühelt poolt olla aus on ju hea.
Kui sa räägid tõtt, siis sul ei ole koormust hinge peal, sind austatakse, armastatakse ja paljudele tundub, et nii peabki olema.
Aga on ju teine pool.
Inimeste aususest võib ka kannatada nii see, kellest räägiti ja see, kes seda inimest armastab.

Siis tuleb valida, kas kõik ausalt ära rääkida või siis valetada, et päästa seda inimest kurvast saatusest.
Tõsi, kui oled aus, siis paljud võivad sind armastada, aga seejuures sind vihata sinu aususe pärast.
Aga mida teha siis?
See on väga raske küsimus kõikidele.
Tuleb ise otsustada, kas rääkida võivaletada.
Seejuures tuleb meeles pidada, et kui armastad inimest, aga oled rääkinud tema lähedasest, siis võib ju valetada, et seda inimest päästa, kui oled kindel, et ta on seda valetamist ära teeninud.

Olen nõus, et aus inimene on kõige hirmsam kogu maailmas, sest tema ausus mõnedel juhtudel toob ainult kannatusi ja pärast on raske andeks anda.