Ei ole midagi hirmsamat, kui üks aus inimene.

Inimene on kogu aeg midagi kartnud.
Varem olid ühed  hirmud: karti äikest või jumala karistust.
Praegused hirmud on aga teised.
Muutuvad inimesed, muutub elu ja kartused ka.
Ausust alati väärtustati.
Iga tööandja soovib, et tema ettevõttes / firmas töötaksid ausad inimesed, keda ta võiks usaldada.
Samuti iga inimene tahab, et tema mees või naine oleks aus ja püüab ise olla ausaks.
Aga on see hea, et oled aus inimene?
Aus inimene alati räägib tõtt ja ei hoia seda iseenna sees.
Kas on maailmas selliseid inimesi?
On, aga neid on vähe ja tihti neid nimetakse pealekaebajaks.
Iseenda kohta võin öelda, et püüan olla ausaks inimeseks.
Kui tõtt võib kellelegi paha teha ja kui mind võivad ülesandjaks nimetada, ma hoian see kinni.

Mida teeksite teie, kuid teile ähvardati surmaga, kui te tõtt avaldate?
Mina küll ei ütleks, sest minu surm toob õnnetust minu perekonnale, aga on neid kes ütleks ja maksaks selle eest oma eluga.

Samal ajal, näiteks, kui naine tegeleb narkootikumite levimisega, kas helistada politseisse ja öelda tõtt?
See naine tegutseb vastu seadust, aga tal on lapsed ja tal on vaja neid ülal pidada üksinda.
Kui teda karistatakse, lapsi saadetakse lastekoju.
Kas see on parim koht nende jaoks?

Tõe avaldamine ei ole alati hea tegevus.
Kui sa oled aus inimene ja tead sa tõtt sinu ees seisab valik, kas tegutsema seaduse või süda järgi.
Meie kõik tahame, et meid ümbritsevad inimesed olid meiega ausad, aga samal ajal võiksid ka midagi saladuseks hoida.
Kus on siis tõeline ausus ja kuidas ta välja näeb?