Väljarändamine 1. Mida arvan väljarändamisest? Minu meelest väljarändamine on huvitav asi, sest inimesed ei ränna välja ilma hea aluseta. Olen ka sellel arvamusel, et inimesed peaksivad kuulda väljarändajade juttu, sest need võimalikult võivad õppida nendest juttudest midagi. Kui ma õpetan sisserändajadel soome keelt, saan kuulda väga erilisi ja huvitavaid asju nende elust. Osa nendest on küll pisut hirmsaid ning uskumatuid. Minu meelest on väga hea, et inimesed, kellel on omas kodumaas halb elada, võivad rännata välja kuhugi teisesse maasse. Näiteks 19. ja 20. sajandil, kui inimesil polnud raha ega töö ning sattusid nälgida, oli tore, et nendel oli võimalik rännata välja ja alustada terve elu uuesti.   2. Kirjuta Lindebaum juhtumi. Lindebaumid alustasid reisi "tõotatud maale" Pärnust 1905. aastaa, aga see, mida pere oli kujutlenud uuelt maalt, polnudgi nii hea: näiteks võõra keele õpimine ja rasket maatööd oli liiga palju Mihkel Lindebaumil ja otsustas kodumaale tagasi pöörduda. Hangoneemes ta käis ühe korra ühissaunas, mis oli sel ajal Soomes veel moes. Ta räägib, kuidas ta istus saunas naistega ja tüdrukutega ning ei saanud aru millest need räägisid. (Minu arvates) ta tunsib ängistust ühissaunas olemisest ja räägib, et see oligi viimane kord tema elus, kui ta oli ühissaunas. Ühel hommikul läksib ta Juhan Oruga otsima tema tulevast elukohta preerias. See ei pidanud olema kaugel, aga nad otsisid seda väga kaua aega enne kui nad leidsid raudposti tema krundi numbriga. Ühelt poolt piiras krunti indiaanlaste maa, kus kasvasid paplipuud. Ta oleks ehk tahanud sealt puud võtta elumaja ehituseks, aga ta rääkib, et kui midagi peaks indiaanlaste maa-alalt salaja võetama, siis ei või oma elu peale julge olla. Ta oli sellest, mis siin kohapela nägi, suuresti pettunud. Ta tahaks endale pisut mõtlemisaega ja järgmisel hommikul tal oli otsus kindel: ära siit. Kui ta oleks olnud seal näiteks raskem töö, mis oleks laostanud tervist. Enne kui ta sõitis Calgaryst välja, tal oli vahejuhtumine Ilmariga, kes oli kuueaastane. Rongi minekuni oli veel veerand tundi, kui ta märkas, et poiss oli kadunud ja ta läks poissi otsima. Ta ei leinud poissi kusagilt ja ta juba eksis linna tänavates ära ega leidnud enam väksalit üles. Ikkagi ta jõudis tagasi rongile enne selle väljamist. Ta ütles ka, et kui ta sõitis Ameerikasse, sõit, mis kestis kuus ööpäeva, oli möödunud suhteliselt märkamatult, aga kui ta tagasi oli sõitanud, oli rongis olnud väga palju inimesi ja need oli rääkinud keeli, millest ta ei saanud aru. Kui rong sõitis Winnipegi linna, räägiti, et ta pidi rongist maha jääma, mis andis talle võimalik linnas veidi ringi vaadata. Kui ta jõudis tagasi jaama, ta läks ühe rongi järele jooksma. Ja väljasõitnud rong polnud siiski see, millega ta pidi sõitma. Ta räägib, kui Mandri keksmaas oli üle 40 kraadi: suvi oli väga soe. Ta pidi osta toitu raudteejaamade einelaudadest, kus rong peatus just nii kaua, et õnnestus keset rahvamurdu midagi kätte saada. Ega haigetele lastele polnud külma vett kusagilt saada. Ka vanemad olid väga väsinud, kui nad olid valvanud haigete laste juures ööd ning päevad.