A.
H. Tammsaare suurteose esmases osas jutt käib peremees Andresest, tema töötamisest oma talu kallal ning tema naabriga sõnelemisest.
Tuhande kaheksasaja kolmanda veerandi lõpul Andres ja tema noor perenaine Krõõt kolivad Vargamäe Eespere talusse elama.
Seda kohta kutsutakse ka Mäe taluks.
Nende naabris asub Oru talu, kus elab oma perega Tagapere peremees Pearu, kes tahab uued naabrid Vargamäelt ära ajada ning kiusab Andrest alati kui võimalik.

Eespere maa on väga vesine ja kivine ja vajab sellepärast väga palju ületöötamist.
Aga Andres on väga sihikindel ja töökas mees, kes rügab hommikust õhtuni, juba liigagi palju nii, et oma naise väsimust ja õnnetust ta ei märga.

Kui viisakas ja andlik Krõõt viimaks sünnitab Andresele poisslapse, on tema koorem olnud liiga raske.
Pärast Krõõda surma peab Sauna-Mari talu kolima lapsi hoiama.
Sauna-Mari on Eespere talu endise sulase Jussi abikaasa aga kui ta sellest hoolimata elab talus Andresega, hakkavad inimesed varsti räägima.
Eriti saunatädi kiusab Jussi selliste juttudega, kuni tema on veendunud selle, et Mari ei enam talust välja tule.
Siis pussitab Jussi Andrest öösel teel ja lõpult paneb silmuse kaela ja tapab end ära.
Hiljem Sauna-Mari ja Andres astuvad abiellu, aga veel pulmapidul kaikub vastik laul Marist, Jussist ja Andresest.
Seda lorilaulu on Laulu-Lullult muidugi Oru Pearu tellinud.

Teose lõpupool kujutab enamalt jaolt Vargamäe laste elu, eriti Indreki kogemusi.
Vargamäe naabride vahel ainult lapsed tegelevad teine teistega, ja kui Mäe tütar Liisi ja Oru poeg Joosep lahkuvad Varagmäelt hiljem ei tegele mitte ükski.
Vargamäele tuleb ka suur haigus mis viib hauda ning Mari lapsed kui Andrese tüdruk Anni.

Mõlemad Andrese poissid noor Andres ning Indrek otsustavad lahkuda kodutalust.
Andres kroonu ja Indrek linnasse edasi õppima, ja nii jäävad õnnetu vana Andres ja Mari Vargamäele nuutama.