Kes pole nooruses õppinud, selle vanadus on igav.
Katariina II.
   Meie elu on väga huvitav asi.
Kui oleme väikesed, proovime õppida ja palume abi.
Kui oleme täiskasvanud, siis peamiseks eesmärgiks on teistele näidata, et just meie teame kõigest kõike.
Kui oleme vanad, siis õpetame neid, kes on meist nooremad või lihtsalt oleme pealtvaatajad, kes mõnikord lihtsalt kommenteerivad toimuvat.
Kui oleme noored, siis tekib palju raskusi.
Tahame teistele näidata, et me ei ole juba väikesed lapsukesed, kes ei saa endale süüa teha või otsustada, mida me tahame osta.
Tahame olla tunnustatud, tahame, et keegi kuulaks meid ja küsiks, mida me arvame mõne küsimuse kohta ja kas oleme me nõus mingi ettepanekuga.
Tahame, et keegi saaks aru, et meie ka oleme täiskasvanud või teisiti öeldes, noored täiskasvanud, kes on midagi väärt.
Kõige rohkem konflikte toimub noorte ja nende vanemate vahel.
Miks on see kogu aeg nii?
  Tundub, et vanemad ei märka või ei taha märgata, et nende lapsed on juba suureks kasvanud.

Vanematel on tekkinud harjumus, et laps on nagu nende mänguasi, keda võib riietada, sööta ja paluda poodi minna.
Ma ei taha öelda seda, et vanemad on mingid mõisnikud ja lapsed on nende talupojad.
Ei, lihtsalt vanemad nii armastavad meid, arvates, et teavad, mis on meie jaoks parem.
Ja teavadki seda alati!

Põhjuseks on ka see, et vanemad lihtsalt ei jõua selles kiires elu tempos tegutseda.
Vist iga nooruk kuulis seda, et ta "oli alles ju väike, aga juba vaata, lõpetab kooli".
Kuulen seda juttu väga tihti ja saan aru, et ka minu vanemad võtavad mind, nagu väikest last.
Konflikt "vanemad-lapsed" on igavene.

See oli vanasti, see on praegu ja ma olen kindel, et see jätkub ka tulevikus.
Kõik vanemad on teisest põlvkonnast kui meie.
Kui saame vanemateks, siis tekib ka meil selline probleem oma lastega.

Nendel oli oma mood, muusika, huvid, vaba aja veetmisvõimalused, soovid ja unistused.
Kõik oli teistsugune, mitte parem, mitte halvem, lihtsalt teistsugune.
Nagu meile tundub, et nende elu oli igav ja monotoonne, tundub neile ka, et meie elu on lohakas, rumal ja mõttetu.
Nad ei saa aru, miks meie jaoks on huvitav koguneda mingis pargis, rääkida jutte ja kuulata muusikat, kuid meie jaoks see on kõige parem ajaveetmine.
Ja oleks kõik korras, kui nad lihtsalt ei nõustuks.
Selles ongi probleem, et nad tahavad meid õpetada, kuidas elada.
Kritiseerivad seda, mida me tähtsaks peame ja kogu aeg vastu vaielda.
Ütlevad, et meil ei ole tulevikku ja ei leia me endale töökohti kui ei alusta õppimist ja koolis käimist.
  Selles on meie ühine probleem.
Nagu kõik teavad, konfliktis ei saa ainult üks pool süüdi olla, see tekib ainult kahe või suurema arvu inimeste vahel.
Nii vanemad kui ka meie oleme süüdi.
Mis on meie probleemiks?
Tean, et ka ise olen palju kordi seda endas märganud.
Meie oleme liiga emotsionaalsed, mõnikord lihtsalt ülikuumad ja kogu aeg võiduks valmis.
Oleks hea, kui meie ei karjuks emale : "Ole vait, ma ise tean, kuidas elada.
Sina, istu ja vaata  oma seriaali".
Parem oleks andestada neile ja seletada, et pargis kohtamine ei ole mingi kriminaalasi, vaid isegi tervislik tegutsemine.
Kui sa sõpradega jalutad, ei tähenda see ju alati, et sa tarvitad narkootikume, jood veini, suitsetad kaks pakki tunni jooksul ja isegi planeerid, kuidas "mata õpsi" tappa, sest ta pani sulle kahe.
Vanemad on ju kõige lähedasemad inimesed ja ma olen kindel, et võib leida palju lahendusi ja viise, et konflikti ei tekiks.
Konfliktid kodus ei ole ainuke probleem, mis noortel tekib.
Päriselt öeldes ei saa ma kindlasti "seda" nimetada probleemiks, aga mõnikord on "see" ikka probleem.

"See" on noorte armastus.
Väga tore, kui see armastus on hea, romantiline, tunderikas.
Aga mida siis selle armastusega teha, kui sa valid endale vale partneri (näiteks, sa oled koolis viieline, aga su boyfriend on punker  ja tema ainukeseks huviks on õlu)?
Või kui see armastus paneb su pea ringi käima ning sa oled nagu suur pumpav süda, mis unustab kõiki teisi asju maailmas?
Või kui sa armastad, aga su väljavalitu isegi ei märka sind?
Ja mis veel hullem, enesetapp ja mõtted armastuse pärast?
Need on just noortele tüüpilised tunded, mis teevad elu keerulisemaks.
Liigne emotsionaalsus ja elukogemuse puudus ei anna noortele võimalust olukordi rahulikult või isegi rahulikumalt võtta.
Kui probleem, siis sajaprotsendiliselt tragöödia.
Kui armastus, siis sajaprotsendiliselt draama.
Ma arvan, et väga tähtis on toetus, sest kui tunned tugevat õlga lähedal, siis  tunned ennast kindlana ja ei tee rumalusi.
Mina arvan, et on olemas ka probleeme eneseväljendamisega.
Unistusi  ja soove on noortel palju, kuid võimalusi vähe.
Tundub, et koolis käies läheb elu meist mööda.
Lähed sinna hommikul ja tuled tagasi umbes kell neli, aga pärast pead ju jõudma trenni ja ka teha koduseid ülesandeid.
Millal siis tegeleda eneseväljendamisega?
Kõike ei tule võtta nii pessimistlikult.
Leidub ka lapsi, kes jõuavad kõike teha, mida nad planeerivad, aga neid ei ole eriti palju.
Suurem hulk noori lihtsalt ei jaksa, ei proovi, ei taha ja ei leia aega.
Nappus teeb elu keerulisemaks: kas valid mingi tegevusala, mis on teistest tähtsam su jaoks või üldse ei hakka millegagi tegelema.
  Tihti see probleem käib ka töö kohta.
Ma arvan, et iga laps ja üldse inimene, tahab näidata teistele ja ka endale, et ta midagi ise jaksab teha.
Kui ta saab veel selle eest raha, siis see on suurepärane!
Kuid noortel ei ole aega töö otsimiseks ja üldse töötamiseks, sest enamus veel õpib koolis.
See ei tee noorte elu halvemaks, vaid ikka keerulisemaks.
Lahendusi võib olla kaks.
Esimene ehk hea, kui nooruk leiab endale normaalse töökoha, töötab seal pärast kooli või nädalavahetusel, saab palka ja kõik on temaga korras.
Teine ehk kriminaalne, kui nooruk ei taha tööd teha, aga raha teenida tahab ikka ja siis leiab enda jaoks võimalusi, kus ta saabki musta raha.
Kiiresti, lihtsalt ja palju.
See võib olla seotud ainult kuritegudega.
Kahjuks, noorte hulgas on väga arenenud narkootikumide müümine, asjade ja autode varastamine ja nii edasi.
Mina arvan, et sellised "tegevusalad" võivad anda raha ja palju õnne, aga see raha ja õnn on ajutised.

Kuriteod ja vägivald ei jää ilma karistuseta.
Nii juhtub alati.
  Heaks näiteks võib tuua raamatu "Mina olin siin" peategelase loo.
Noormees Rass on tüüpiline nooruk.
Ta õpib koolis.
Tal on inimene, keda ta armastab, tal on omad unistused ja probleemid, just viimaseid on palju.
Rass tahab olla iseseisev ja ta on teinud selleks suure sammu - ta ei ela oma vanematega koos, vaid elab tüdrukuga.
Kuid see eraldi elamine ei ole veel kõik ja see fakt, et sul on oma korter ei tähenda seda, et korter enda eest ise maksab.
See tähendab seda, et Rass peab midagi tegema selleks, et ellu jääda.
Kõik inimesed vajavad elu jaoks raha.
Okei, õnn ei ole rahas, kuid kordan veel üks kord kõik vajavad raha.
Ja Rass ka.
Kool, hariduse puudumine segavad hea töökoha leidmist, kus võiks head palka teenida.
Kus üldse võib nooruk töötada?
Seal, kus ei ole eriti raske, ei küsita teadmisi, aga vajatakse tööjõudu.
 Seda Rass ei taha, see on liiga kole valik ja piisavalt raha ei anna ka.
Ta valib teed, mis on seotud kriminaalsete tegevusega, kuritegudega ja musta rahaga.
Õnneks, oma elus ma ei ole sellega kokku puutunud, kuid arvan, et nendel, kes valisid sellise tee on kaks võimalust: vangla või surm.
Kuid sellest on veel vara rääkida.
Oma valikuga Rass "kirjutas alla lepingule", et tema on selles mängus lõpuni, sest muud varianti pole.
Kas mängus ja lõpuni või üldse see sind ei peaks puudutama.

Juba loo alguses ta sattub sellisesse olukorda, kust välja pääseda on väga raske.
Bensiini varastamine ei ole hea tegevusala noore poisi jaoks ja kõik sündmused näitavad seda Rassile, aga ta ei taha seda märgata ja selle pärast jätkub maandumine põhja.
Tüüpilise kurjetegija eluviis on talle ka omane.
Pubis ta joob veini, tülitseb oma tüdrukuga, kes suudleb teise mehega ja siis kakleb temaga.
Ja nii mööduvadki tema päevad.
Üldiselt, ei saa öelda, et Rass on paha inimene ja sellised nagu tema, peaksid olema ühiskonnast eraldatud.
Ei, lihtsalt Rass on paha poiss, kes tegi endale oma reeglid: suitsetab kooli juures ja puudub tundidest.
Miks ta selline on?
Selle pärast, et ta " liiga vara" suureks kasvas ja proovis olla sõltumatu.
Kõige suurem Rassi viga oli siis, kui ta narkootikumidega kokku puutus.
Olgu, et ta ise neid tarvitas, sest oli juba suur ja peaks aru saama, millise tulemuseni see kõik võib viia.
Kuid narkootikumide müümist ma ei saa talle andestada.
Ma üldse ei saa aru, kuidas üks inimene võib teist inimest tappa, raha saamise nimel ja veel lõbutseda, et ta nii rikas ja osav müüja on.
See on ju ebanormaalne ja väga karm.
Inimestel, kes narkootikume tarvitavad ei ole juba midagi tähtsat, ainult inimestega sarnane välimus, aga mõnikord isegi mitte.
Rass müüs neid ja oli väga rõõmus.
Müüs ja rõõmustas.
Müüs ja rõõmustas.
Kuid muinasjutud lõpevad ja siis tulevad "kõige rangemad mehed" ehk bandiidid, kes on juba selles mängus palju aastaid, kes ei vaata, kas seisab nende ees Rass või keegi teine, aga lihtsalt lahendavad probleeme.
Sellest situatsioonist pääseb peategelane puhtalt, ehmatusega ja paari sinikaga.
"Nagu hane selga vesi", ütleksid meie vanaemad.
Kuid saatus on juba ette määratud.
See, kes teisele halba teeb, tuleb talle pumerangiga tagasi.
Juhuslikult saabki Rass oma karistuse.
Ja nali ongi selles, et juhuslikult.
Ma arvan, et just see on autori poolt antud võimalus, selleks, et ta saaks oma elu üle vaadata ja mõelda, mis on õige ja mis ei ole.
Veel mulle tundus, et Rassi karistus ei olnud selles, et ta pidi vanglas istuma, aga vaid selles, et tema armas Renita oli jäänud üksi ja tema unistused surid enne seda, kui ta sai neid ellu viia.
See lugu on väga õpetlik.
Kõige lihtsam õpetus, mida me siin näeme on see, et müüa narkootikume on halb asi  ja üldse kriminaaliga kokkupuutumine on ebasoovitav.

Raskem õpetus, mida võib ridade vahel\t välja lugeda on see, et kui sa oled noor ja sul ei ole elukogemust, siis sa pead sada korda mõtlema enne seda, kui sa hakkad midagi ette võtma.
Soov olla suur ja tunne, et sa saad ise kõiki asju lahendada, on mõnikord vale.
Meie ühiskonnas on tuhandeid Rassiga sarnaseid noori, kes on lõksu sattunud.
Mõned surevad, mõned istuvad vanglas, mõned töötavad terve elu jooksul ainult selleks, et mingit kosmilist summat välja maksta.
Kas sellist elu nad tahtsid ja ettekujutasid?
Olen kindel, et ei.
 Enne riskimist on vaja kõike kontrollida ja peaga mõelda.
Isegi Rassil oli palju võimalusi, kuidas tegutseda.
Ta võiks tööle minna, sugulastelt raha küsida ja üldse proovida midagi ette võtta sidumata end kuritegevusega.
Elu juba õpetas teda, et kuriteod ei vii headuseni.
Ta ei saanud ise hakkama ja keegi ei aidanud teda.

Iga inimene tahab, et tal oleks mingi sõber või armas inimene, kelle juurde võib tulla, kas hommikul või öösel ja rääkida talle kõike, mis su südamel on.

Ja noored vajavad seda veel rohkemgi, sest nendel on väga palju emotsioone ja jutte, mida võiks teisele rääkida.
Noorte psühholoogia on väga keeruline ja selle pärast ka nende elu.
Sellepärast minu teema on - "Tänapäeval on väga keeruline noor olla", mitte "Tänapäeval on väga keeruline täiskasvanud olla".

Täiskasvanutel on ju ka palju probleeme, näiteks tööpuudus ja lapsed kodus.
Ma vastan, sellepärast et just noored võivad teha neid vigu, mis täiesti muudavad nende elu ja kirjutades seda tööd ütlen veel üks kord kõike seda endale.
Tänapäeval on liiga palju kiusatusi, mis kõik näivad noortele suurepäraste šanssidena.
Just noored vajavad kedagi teist, kes oleks lähedal, kui nad midagi otsustavad, sest nad alles õpivad elama.
Noortel on väga palju ambitsioone ja igaüks arvab, et just tema teab, kuidas maailma muuta, kuid mitte keegi ei mõtle, kui palju sellega seotud raskusi on olemas.
See on normaalne, kui ta on noor ja pole veel täiskasvanud.
Mulle tundub, selleks et noorte elu ei oleks keeruline, on vaja lähedast inimest, kes võiks sind aidata ja soovitada sulle midagi.
Ja tuleb lapse valikut austada.
Kui näiteks sinu laps ei vaja ja ei taha, et keegi teda aitaks, sest see ainult teeb tugevamaks või isegi parandab suhteid.
Kui nooruk saab aru, et tema ongi juba täiskasvanud, siis ei pea ta kogu aeg midagi teistele tõestama.
Noorte elu on väga keeruline ja seal on palju probleeme.
On vaja ainult rahulikumalt neid vastu võtta ja olla õnnelik selle üle, et sa oled noor, kellel on elu veel ees ning väga rumal on juba alguses nii pessimistlik olla.
Sir Wilfred Grenful ütles: "Tõeline rõõm ei tule muretusest või rikkusest või inimeste kiitusest, vaid millegi väärtusliku tegemisest".
Noorus on ju ilus aeg ja  seda on vaja elada hästi!