Kui sul sõpru ei ole, siis ei ole sul midagi.

Lugesin huviga  Marje Ernitsi noorsooromaani "Hei, Dima!
".     Autor alustab oma jutustust Peipsi ääres asuva  Paali alevi elu-olu kirjeldamisega.
Miks?
.
Arvatavasti sellepärast, et autor tahab tutvustada  lugejaskonda Eestimaa äärealadel  valitseva tegeliku olukorraga.
  Kolhooside õitseajal  olid maad ja majad Paali kandis esimeeste kasutuses, uue vabariigi ajal  suvituskruntidena käest kätte läinud.
Praegu tööd üldse ei ole.
Turism on siin kandis uus tegevusala, mis annab paljudele lootust ellujäämiseks neis paigus.
Ühe peategelastest Mirja isa ostis Paali mõisa sellepärast, et siin turismi arendada.
Tahab siia golfiväljakud ehitada.
Noored on läinud ja aina lähevad; üksikud nooremapoolsed on tulnud juba kusagilt mujalt.
Enamik kohalikest lastest on tüdrukud, keda poisid peategelase Dima sõnade järgi  on harjunud näppima.
Teravad regionaalsed lõhed?
Ega tänapäeval  leiagi vist sellist riiki, kus kolkaküla oleks sama luks kui pealinn.
Kuna mina ise elan ka maakohas, on see olustik mulle vägagi tuttav.
Tekkis tunne, et autor kirjeldab mitte Paala, vaid meie Mäetaguse aleviku elu-olu, kus tõepoolest ei ole võimalik leida tööd.
Minu isagi töötab juba mitmendat aastat välismaal.
Majanduskriisi järellainetuse mõju on praegusel ajal puhastav.
Traagilised  kõrvalnähud, nagu töötud ...  Ka minu kodukoha  noored lahkuvad  parematele jahimaadele, ega neid eriti palju olegi jäänud .... Noorsooromaanis  kirjeldatakse  noorte inimeste keerulist tänapäeva elu,  omavahelisi suhteid ja  sõprust.
Autor vastandab kaht noort inimest - vaesest perest pärit Dimat, kes on sündinud siin, Paala alevis ja pealinnast suveks puhkama tulnud Mirjat, rikka perekonna ärahellitatud last.
Dimast räägitakse kui tavalisest poisist, kellel kolm keelt suus ja kes  elab emaga väga vaeselt.
Minu meelest on see vägagi tüüpiline nähtus tänapäeval, kui lapsed kasvavad mittetäielikus perekonnas, kas ainult ema, vanaema, harva ka oma isaga.
Ega see mingi ime olegi, et Dima ei tea oma rahvustki.
Rahvuse kohta ütleb ta nii: ema on rahvuselt eestlane, isa Ukraina poolakas, vanaema moldaavlane ja vanaisa tatarlane.
  Dima teadis, et tema isa ei tule enam kunagi töölt koju, sest tegelikult teda polnudki.
Ema temast aga ei rääkinud ja mida küla rääkis, seda ei võtnud Dima kuuldagi.
Mul on kujunenud selline arvamus, et tänapäeval  peetakse normaalseks olukorda, kui lapsed kasvavad ilma isa või emata, koguni vanavanematega.
Abielulahutust ei peeta tragöödiaks.
Ja mida lahutadagi, kui elatakse koos vabalt, elukaaslatena.
Minu klassiski on pilt üsna keeruline: 14 õpilasest  ainult 5 klassikaaslasel on olemas mõlemad vanemad.
Mina olen õnneseen, mul on kõige toredamad isa ja ema!
Aga kui lapsel on lahutatud vanemad, siis tulevikus võib ju ka tema  hakata arvama, et selline elu ongi normaalne.

Kui omavahelistes suhetes midagi ei klapi, mis siis ikka, võib ju lihtsalt lahutada.
Dimal polnud midagi, isegi mobiiltelefoni, pleierit ega arvutit, oli vaid imelikult vildakas särk  ja tavalised teksapüksid.
Õppida ta ei viitsinud, kohustuslikku lektüürigi  vaatas ta koos teistega  videofilmidelt Andrei pool.
Tuleval kevadel lubas ta kodukohast sääred teha, kui üheksandast läbi saab.
Siis aidaa Tšudskoje ozero!
Suvel logeles niisama, sest mingit tööd leida  ei olnud võimalik.
Oma peaaegu mehelike, isegi pisut liiga suurte käsivartega oskas ta remontida kõike, kui midagi katki läks, tegi kõik ja hooldas ka.
  Suured asjad poisi elus  polnud üldse seotud muretsemise ega hakkamasaamistega, tema eluplaanid toimisid justkui iseenesest ja muretult.

Dimale vastandatakse suveks maale puhkama tulnud Mirjat, kes  oli teistsugune tüdruk, selliseid siin alevis polnud, polnud kunagi olnudki.
Mirja on rikaste vanemate laps, ärahellitatud, kes pole kunagi millestki puudust tundnud.
Kandis riideid, mida siin kaltsuäridest välja lunida ei saanud, ning ehteid, mida Dima vaid kirikualtari  jumalaema pildi ümber oli näinud - Mirja oli nagu pühapilt.
Tallinnas tegeles Mirja iluuisutamisega ja õppis muusikakoolis laulmist.
Käis tantsutrennis, kinos ja kontsertidel, klubis ja igal pool, kus normaalsed inimesed käivad.
Temast pidi kunagi saama kuulus inimene.
Pidi tore tüdruk olema, kõik hinded viied, küllap lõpetab üheksandagi kiitusega.

Mirja elus nagu oleks kõik korras -  on rikkad vanemad, küllus, sõbrad linnas ... Mind panevad aga imestama Mirja ja tema vanemate omavahelised suhted.
Tüdruk kasvas  ilma vanemate kallistuste ja suudlusteta.
Isal polnud kunagi tütre jaoks aega.
Mida tüdruk isa tähelepanu pälvimiseks välja ei mõelnud, oli ta kõigi üleastumiste tulemus sama: "Koduarest!
" Seda sõna Mirja aga kuulda ei tahtnud.
Kiitusenoodid isa-tütre suhetes eriti tavalised polnud.
Ema kokkab  laeva peal, tütart näeb harva.

Mirja ei mäletanud isegi seda, et ema oleks temaga loomaaiaski käinud.
Mirja meelest ei saa ema millestki aru, ei oska mossitadagi ega mõista tütre hingeélu.
Oskas aga oma elust iga hetke nautida.
Tema kallistused ja suudlusedki olid rafineeritud, rituaalsed, kingitused tühised, taaskohtumised täiesti emotsioonitud ... Ema arvates tütrele toodud välismaistest asjadest oli küllalt.
Tuleb välja, et isa ja ema mõlemad armastasid  tütart, omamoodi,  Mirja aga nende armastust ei tundnud.
Mitte kumbki vanematest ei saanud oma lapsest aru, kumbki ei küsinud kunagi, mida ta tahab.

Eksisteeris  vaid üks võimalik maailm ja selles elas tema, Mirja.
Inimesed tema maailmast olid jäänud linna,  hängisid kaubanduskeskustes ja tšillisid  klubides, käisid spaades, trennides ja teineteisel külas.
Pere toetus on aga igas olukorras hästi-hästi oluline.
Kui seda toetust ei ole, siis on ebaõnnestumiseks  väga suur eeldus olemas, nii arvan mina.
Peab asjad lahti rääkima ja kuulama, mida teine pool arvab.
Pere kolleegiumis peaks otsused tegema.
Mulle meeldisid Dima ja Mirja omavahelised suhted.
Nimelt Dima oli see inimene, kes mõistis Mirjat, kuulas teda ja embas, ilma et oleks midagi vastu nõudnud, lubanud või keelanud.
Dima armastas Mirjat päriselt, ilma kallistuste ja suudlusteta, paljalt sõnadest tuules ja pilgust läbi tühjuse.
Pikad soojad päevad olid Dima ja Mirja koos rannas vedelenud ja rääkinud asjadest, mis olid kummalgi nii erinevad.

Ja kui Mirja sõitis ühel augustikuu viimasel päeval Tallinna, ei suutnud Dima sellest kaotusevalust üle saada.
Viskas seljakoti õlale ja otsustas suurte ootustega omal käel pealinna uurima minna ning armastatu  üles otsida.
Mulle aga tundub, et Mirja jõudis Dima vist äragi unustada.
Algul poisil ei tekkinud hetkekski tunnet, et oli abitu või oma valikus kahtlev.
Ei mingeid kõhklusi ... Linn aga reetis tema, kiskus endaga kaasa.
Nimelt linn laskis jõlgatsitel  Dimale  igasugu asju pähe määrida: sundis ühelt  nätsu närivalt poisilt sigaretti vastu võtma, kuigi ise polnud suitsetaja.
Linn ei võimaldanud talle leida vaiksemat nurgakestki  Ja kui sõbra Fedka toa poisid said aru, et Dimal raha pole, keerasid selja ning sulgusid tagasi oma tegemistesse.
Keegi ei pööranud enam maalt tulnud poisile mingit tähelepanu ... Armastatut Dimal ei õnnestunud leida.

Ja siis, kõige raskemal hetkel jättis linn Dima üksinda ... Ajendatuna selgest sooviat aidata kurjategija kinnipidamisel tegi Dima oma elu suurima vea - võttis oma revolvri ja otsustas politseinikuks hakata.
   See aga oli vale otsus.
    Keegi räuskavatest noortest  suunas püstolitoru Dima rinnale ja tulistas, lihtsalt niisama ... Jumel tänatud, et linna jättis nii Dima  kui Mirja ellu.
Kahju, et autor jättis jutustuse pooleli, küllap selleks, et lugejal oleks võimalus kõige üle mõelda ning endal lõpetada.
Minu arvates jutustuse viimased sõnad "Hei, Dima!
" on võtmesõnad jutustusest arusaamiseks.