Mina olen kaheteistkümnenda klassi õpilane ning praegu, ka seda lauset kirjutades, ma proovin ehitada enda jaoks paremat tulevikku ning rajada teed iseseisvaks eluks.
Minu tulevik on veel pilvine, kuid ühes asjas olen ma kindel - oma elus ma tahan olla õnnelik.
Sarnaselt mõtlevad minu klassikaaslased, teiste koolide õpilased, noored igast Eesti riigi maakonnast.
Kõik, mida me noored teeme, me teeme selleks, et õnnelikuks saada.
Õnnelikuks mitte täna õhtul, homme või järgmisel esmaspäeval.
Õnn inimese jaoks on see, kui oma eluloojangul saad tagasi vaadata ja öelda: "Mina olen endaga rahul, minu elu on olnud täisväärtuslik, ma olen õnnelik ja koos minuga on seda olnud ka minu lähedased.
" Õnnelik inimene on see, kes saab ennast teostada, valida enda jaoks sellise eriala, mille jaoks on just tema loodud; õnnelik inimene on see, kes omab kindlustunnet homse päeva suhtes ning kes elab pilvitu taeva all; kes armastab ja keda armastatakse - see on õnnelik.
Muidugi, minu ja paljude teiste noorte jaoks on küsitav, kas me saame kuidagi mõjutada oma saatust ning kas meie ise otsustame oma tuleviku üle.
See küsimus on raskusi tekitav mitte ainult noortele, vaid kõikidele inimestele.
Kui oleks sellele küsimusele kindel jaatav vastus, siis igaühel oleks kindlus - kui teen tööd, pingutan ja näitan ennast paremana - siis saan raudselt õnnelikuks.
Kui võiks küsimusele kahtluseta vastata - ei, sinu saatus on sinust mitte sõltuvate nähtuste poolt tingitud - siis ei peaks inimene oma edu nimel kontsentreeruma ja töötama, temast ju midagi ei sõltu.
Sarnane küsimus inimeste võimekuse kohta oma saatuse üle otsustada on püstitatud ka demokraatliku ühiskonna peatunnusega - valimistega.
Ka Eesti riigis märtsis 2011 toimuvad Riigikogu valimised, kus inimesed peavad reeglina valima parema või vasaku maailmavaate vahel.
Parema tiiva erakonnad toetavad põhimõttet, et inimestele peab andma õnge, et ta saaks ise kala püüda.
Vasakpoolsed erakonnad tahavad põhimõtteliselt seda kala inimese jaoks püüda.
Igal ühel on omad poliitilised maailmavaated, kuid kõiki valijaid ja poliitikuid, kodanikke ja elanikke, noori ja täiskasvanuid ühendab üks eesmark - püüda kala, mida meie oleme harjunud õnneks nimetama.
See suurejooneline siht häirib ka maapoissi Dimat, Marje Ernitsi noorsooromaanist "Hei, Dima!
". Kas ta saab ise muuta oma elulaadi?
Kas on ta suuteline võistlema ühiskonna poolt pandud takistuste vastu oma armastuse nimel?
Kas igaüks on oma õnne sepp?

Ühelt poolt küll ei saa inimest nimetada oma õnne sepaks.
Inimese võimalused on piiratud, kuid samal ajal tema tahtmised ja eesmärgid, mis tema arvates aitavad tal õnnelikuks saada, võivad olla lõpmatud ja isegi ebareaalsed.
Tänapäevane ühiskond reeglina peab tagama igale inimesele õnneliku elu, mitte asjatult tänast riiki ei nimetata heoluriigiks, kuid samal ajal see riik seab inimese ette takistusi ning piirab teatud mõttes tema võimalusi.
Dima jaoks õnn peitub tema tunnetes Mirja vastu.
Ta ei saa ise aru, milline side on nende vahel tekkinud, kuid on kindel ühes asjas: ilma Mirjata ta tunneb ent kadununa, õnnetuna.
Mirja tunded Dima vastu on sarnased, kuid tema saab oma tunnetest aru veel halvemini.
Vaatamata vastastikustele tunnetele, Dima peab leppima sellega, millega lepivad paljud noored tänapäeval - tema võimalused on piiratud.
See ei ole Dima otsusatada, et tema ja Mirja on erinevate majandusklasside esindajad.

Dima on üksiku vanemaga maapoiss, Mirja on linna ärimeeste perekonna järglane.

Kuigi klassiline kihistus ei ole tänapäeval enam nii terav nagu paar sajandit tagasi, mängib see olulist rolli, kuna sellest tulenevad kultuurilised ja majanduslikud erinevused Dima ja tema "südamedaami" vahel.
Erinevad on nende noorte eluviisid ning arusaamad, erinevad on ka nende väärtused: kui Dima jaoks mobiiltelefon on luksus, siis Mirja jaoks on see igapäevane laiatarbeese.
Dima ei kuulu Mirja tavaliste sõprusuhete ringi ka sellepärast, et poisi perekondlik taust on teistsugune: ema on eestlane, isa on muulane, samas Mirja vanemad on puhtad eestlased.
Ainus, mis neid noori ühendas, on Mirja isa poolt ehitatav puhkemaja, mis paikneb Dima kodukandi kõrval.
Ka noorte inimeste tulevik on erinev, kuna Dima peaks pärast kooli lõpetamist raha teenima hakkama, ta isegi plaanis tööd otsida välismaal, Soomes.
Samal ajal Mirja jaoks on ette nähtud kõrghariduse omanadamine heal tasemel ülikoolis, võib olla paljude noorte eeskujul ka välismaal.
Põhiline erinevus seisneb selles, et Mirja võib veel valida oma tuleviku sihte, Dimal see võimalus peaaegu et puudub, kuna ta peab ennast toitma ja ema aitama.
Tunnustamist väärt on see, et teades kõiki neid asjaolusid, Dima otsustas minna üksinda linna ja Mirja üles otsida.
Võib olla ta ei saanud täesti aru, et liiga paljud tegured ei sõltu temast.
Tähtis on aga see, et linnas, mis oli Mirja jaoks tavaline keskkond, tundis Dima ent täesti võõrana.
See näitab veelkord, kui suur kuristik lahutas noori inimesi.
Raamatu raskelt haavatuna Dima satub haiglasse.
Sellest lõpust võiks ekslikult järeldada, et igaüks on pigem oma ebaõnne sepp.
Dima teod otseses mõttes ei tee teda õnnelikuks, proovides ümber muuta oma saatust, ta seab oma elu tõsisesse ohtu.
Sellega võiksidki piirduda minu ja paljude teiste noorte järeldused Marje Ernitsi raamatust "Hei, Dima!
". Paistab, et inimene ei ole oma õnne sepp, vaid asjaolude pantvang ning elutee radikaalne muutmine on võimatu ja õnnelikuks saamine suuremalt jaolt meist ei sõltu.

Kuid ma mõtlen, et ainuke Mirja poolt öeldud mõte lükkab ümber kõik vastuolud, mis tema ja Dima vahel tekkinud on.
Mirja ütles haiglavoodil lamades: "Esimesel vaheajal lähen maale.
Terveks nädalaks, aga ehk kauemakski".
See ainus lause näitab, et Dima jõupingutused ei olnud mõttetud, tema lootused ja mõtted muutusid reaalsuseks, see näitas, et Mirja oli valmis oma võimalustest ja oma ühiskondlikust seisundist kui mitte loobuma, siis selle tahaplaanile jätma.
See näitas, et inimene on tõesti oma õnne sepp.
Inimese õnn ja heaolu, nii materiaalne kui ka vaimne sõltub küll eeskätt temast.
Vaatamata sellele, et Mirja ei teadnud Dima tuleku kohta linna midagi ja ei teadnud ka, et Dima elu oli väga tõsiselt ohtus, ta otsustas, kuivõrd noor tüdruk saab iseseisvalt midagi taolist otsustada, ohverdada osa oma luksuslikust elust ja heaolust vaimse õnne nimel.
Tema jaoks ei olnud see palju kergem kui Dimal, kui poiss läks linna ainult kõige vajalikumate asjadega.
Dima pidi murdma läbi ühiskonna poolt seatud takistustest ning eemalduma praeguses ühiskonnas valitsevatest stereotüüpidest.
Teadmata teineteise valmidusest ohverdada midagi oma tunnete nimel, Dima ja Mirja lõid koos alguse õnnelikuks eluks.
Nende vastu olid asjaolud, ühiskonna mõjud, lõpuks Mirja vanemad, aga oma tegudega nad lõid võimaluse isiklikuks õnneks ning see oli nende mõlemate sõltumatu tunne ja otsus.
Seega inimene saab olla oma õnne sepaks ning seda mitte ainult raamatus, vaid ka reaalelus.
Ma mõtlen, et kui suurem osa minu kaaslastest saab sellest aru, siis meie tulevane põlvkond kasvab kindla ja tugevana.

Kahjuks või õnneks me ei saa täpselt öelda, milliseks tulevikus kujunesid Dima ja Mirja elu, kas nad said koos õnnelikuks või hoopis läksid nad erinevaid eluteid mööda.
Jätame selle Marje Ernitsa otsustada.
Kas igaüks on oma õnne sepp?
Jah, ta on küll.
Ning ei, ta ei ole.
Liiga palju inimese elus sõltub temast  ning samal ajal on asju, mida inimene on võimetu muutma.
Ühes asjas aga olen ma kindel: rohkem, kui keegi teine, saame me ise oma saatust mõjutada.
Olgugi, et igapäevaelus me peame arvestama majanduskriisidega, kliimamuutustega, sõdadega, poliitilise võitlusega ja paljude teiste teguritega, mis meie tahtele ei allu.
Kõik me oleme enam vähem ühel stardipositsioonil, eriti meie, noored, kes alles keskkooli lõpetavad.

Meie ees on avatud kõik teed ja samal ajal meid ootab lõpmatu arv takistusi.

Millised neist läbida on ainult meie otsustada.
Paljud meist kujutavad endale ette, kuidas nad võivad jõuda heaoluni või kuidas saavutavad õnne.
Dima ja Mirja näitel ma näen, et sõnadel õnn ja heaolu on palju erinevaid külgi.
Tõsi küll, raha tagab paljude jaoks õnneliku elu või vähemalt lahendab teatud osa igapäevastest probleemidest.
Kuid materiaalsed väärtused üksi ei saa olla õnne aluseks.
Usk, enesekindlus ja rahu on iga inimese õnne vundamendiks, kuid aluste alus on armastus.
Armastus on see, mida jagad teise inimesega ning see on tulevase õnneliku elu nurgakivi.
Ainult oma tegudega saab inimene selle nurgakivi paigaldada ning ainult temast sõltub, kas hakkab ehitatav eluhoone püsti seisma.
Materiaalne heaolu ja majanduslik edu on see, mis kindlustab seda hoonet, kuid aluseks ei saa ta kunagi olla.
Ning õnnelik on inimene, kelle kõrval on alati keegi, kes raskel hetkel saab naeratada ja öelda: "Hei, Dima!
Kõik on korras.
"