Meeles särav päike  Miks haakrist täitab inimesed hirmuga, aga teine massimõrvade sümbol, sirp ja vasar, ajab inimesed naerma?

Holokausti selgitusprotsessi käivitumisel oli pärast 1940-ndaid aastaid head lähtekohad.
Juutidel oli juba olemas eksisteeriv viis väljendada genotsiidide ja represseerimise kaasatoodud valu, nagu Mikael Enckel nimetab Imbi Paju kirjutatud raamatus Tõrjutud mälestused (2006).
Antisemitismi ohvrid olid juba osa laiemast traditsioonist, millel oli oma kaanon kaasaarvatud Biibel.
Juutide genotsiidile on olnud biiblipärane nimetus, shoa, alates 40-ndatest aastadest.
Holokaust on tänapäeval üldiselt omandatud mõiste ja sellest kirjutavad juba holokausti läbielanute lastelapsed.

Nõukogude Liidu poolt korraldatud rahvade sundteisaldamine nimetati aga alles 1990-ndate aastadel küüditamiseks ja Nõukogude Liidu poolt okupeeriutd riikide ajalugu loetakse Läänes ikka veel nõukogu ajalookontseptsiooni järgi.

Hoolimata sellest, et paljudes endistes idablokiriikides on ilmunud palju mälestuskirjandust nõukogu terrori kohta, on noorema põlvkonna kirjanikud tahtnud seostada oma teosed vangilaagrikirjanduse žanre asemel nostalgilise ja huumorimeelse Ida-Saksa nostalgiaga.
See on kerge valik, kuna nõukogude huumor on olnud aastaid oma liik nii Läänes kui ka Idas.
Ida-nostalgiaga seondumise abil saab kirjanik laiema lugejaskonna ning ka rahvusvaheline populaarsus on kindlam ega söbralikult Nõukogude Liidusse suhtunud lugeja pea tunnetama igavaid tundeid, sest nooruse mälestusi pole ära määritud vaid uuesti kullatud.

Miks Ida-Saksa nostalgia tõmbab rohkem poole ja on rohkem seotud meediaga kui vangilaagrikirjandus, millel on siiski olemas pikem ajalugu alates Tšehovi Sahalinist (1895)?

Kuna ajalugu on alati olnud võitjate oma ajalugu, on kaotajate tegudest suudetud rääkida.
Hitleri teod ja natsism on mõistetud süüdi ja neid on käsitletud filmides ja raamatudes igal pool maailmas.

Nõukogude Liit polnud kaotajaks teises Maailmasõjas ja selle tõttu Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riigid on teises olukorras kui Saksamaa, kes pidi ja peab veelgi maadlema oma ajalooga.
Saksamaa selgitab suure kiiruga oma suhteid ka Ida-Saksamaaga ja Ida-Saksa nostalgia on hakanud lõpuks saama ka kriitilisi vorme.
Äkki sakslastel on võib-olla rohkem meetodeid käsitleda oma suhed kommunismi, kuna nemad on pidanud tegelema nii palju oma natsiminevikuga.