Meeles mõlgub päike  Miks massimõrva sümbolina olev haakrist tekitab meis õudust, kuid sirp ja vasar ajab naerma?

Holokausti lahendusprotsessi käimalükkamiseks olid olemas kõik eeldused pärast 1940. aastaid.

Mikael Enckell nendib Imbi Paju "Tõrjutud mälestused" (2006) raamatus, et juutidel oli juba viis, väljendamaks massimõrva ja rõhumise põhjustatud nördimust.

Antisemitismi ohvrid olid osa ulatuslikku juudi tarditsiooni koos kaanoni ja Piibliga.

Alates 1940. aastast on holokausti Piibli nimetus olnud shoah .

Tänaseks on holokausti laialdaselt teadvustatud ning sellest kirjutavad holokausti kogenute / (ohvrite) lapselapsed.

Nõukogude Liidu rahva asumisele saatmist on hakatud nimetama küüditamisteks alles 90. aastatel ning okupatsiooni all olnud maade ajaloost loetakse suures osas Nõukogude narratiivi mõju all.

Vaatamata sellele, et endistes idablokimaades on ilmunud hulgaliselt Nõukogude terrorismi käsitlevat mälestuskirjandust on noorema generatsiooni (põlvkonna) kirjanikud soovinud liigitada vangilaagreid käsitleva loomingu humoorika alatooniga (n)ostalgia kategooriasse.

Kuid see on lihtne, kuna Nõukogude huumor on olnud nii läänes kui ka idas omaette kirjanduse liik.

(N)ostalgiat rõhutava kirjaniku lugejaskond on ulatuslik ja ka rahvusvaheline populaarsus on tagatud.

Nõukogude Liitu sõbralikkusega suhtuv lugeja on prii ebameeldivuse tundest, kuna nooruspõlve mälestusi ei rüvetata vaid kullatakse üle.

Miks on minevikuihaldus kaasakiskuvam ja äratab meedias rohkem huvi kui pikema ajalooga- alates Tšehhovi "Sahhalini saarest" (1895) vangilaagreid käsitlev kirjandus?

Sellepärast, et ajalugu on alati võitjate kirjutatud ning kaotajate tegudest vaikidakse.

Hitleri kuriteod (tegevus) ja rahvussotsialism on hukka mõistetud ning leidnud kajastust lugematutes linateostes ja raamatutes ümber maailma.

Kuna Nõukogude Liit ei kaotanud Teist maailmasõda on (Nõukogude) okupatsiooni all kannatanud maade olukord teine kui Saksamaa, keda jäävad minevikuvarjud jälitama.

Saksamaa on lepitamas suhteid Ida-Saksamaaga ning ostalgiasse osatakse lõpuks kriitilise pilguga pilguga suhtuda.

Ilmselt sakslased oskavad suhtuda kommunismi pädevusega, kuna nad on olnud sunnitud natsimineviku kallal ohtralt juurdlema.