Mötetes särav päike  Miks haakrist tekitab inimestes jubeduse tunde, kuid teine massimörva sümbol, sirp ja vasar, paneb inimesed naerma?

Holokausti selgitamisprotsessi käivitumisel oli hea lähtekoht pärast 1940-ndaid aastaid.

Juutidel oli juba tapa väljendamaks genotsiididega ja tagakiusamisega kaasnenud kannatusi, millele Mikael Enckell juhib tähelepanu Imbi Paju raamatus "Törjutud mäelstused" (2006).

Antisemitismi ohvrid moodustasid suure osa traditsioonist, millel oli oma kaanon, kaasa arvatud piibel.

Juutide genotsiidil on olnud oma piibellik nimi, shoa, alates 1940-aastatest.

Tänapäeval on holokaust üleüldiselt omaks vöetud ja sellest kirjutavad juba holokausti läbielanute lapselapsed.

Nöukogude Liidu poolt sundviisil läbi viidud rahvastiku ümberpaigutusi hakati nimetama küüditamiseks alles 1990-aastatel, ja Nöukogude Liidu poolt okupeeritud maade ajalugu loetakse läänemaades nöukogude-aegse narratiivi kaudu.

Kuigi endistes idabloki maades on ilmunud rohkelt nöukogude-aegset terrorit käsitlevaid memuaare, noorema pölvkonna kirjanikud on tahtnud lisada koonduslaagri kirjandusliku zanri asemel nostalgilist ja humoorikat idanostalgiat.

See ongi üpris kerge, kuna nöukogude-aegset huumorit on juba aastakümneid peetud omaette zanriks nii lääne-kui ka idamaades.

Idanostalgia moodustab suure osa kirjaniku lugejaskonnast ja poolehoid on tagatud ka rahvusvahelisel tasemel.

Lugeja, kes on suhtunud Nöukogude Liitu söbralikult, ei pea kogema ebameeldivaid tundeid - nooruse mälestusi ei ole rüvetatud, vaid neid on hakatud rohkem väärtustama.

Miks idanostalgia on köitvam ja meedia poolt rohkem juhitavam kui koonduslaagreid käsitlev kirjandus, millel on siiski pikem ajalugu, juba Tsehhovi romaan Sahalin töestab seda.

Kuna ajalugu väärtustab üksnes vöitjamaade ajalugu, on siiski räägitud ka kaotajate maade tegudest.

Hitleri tegevus ja rahvuslikku sotsialismi on möistetud hukka ja kogu maailm on käsitlenud neid teemasid arvukates filmides ja raamatutes.

Nöukogude Liit ei olnud II ms kaotaja pool ja seepärast on olnud NL poolt okupeeritud maade olukord teine kui Saksamaa, kes on jätkuvalt pidanud vöitlema oma minevikuga.

Saksamaa klaarib hoogsalt suhteid Ida-Saksamaaga, ja idanostalgia on viimaks ometi omandanud kriitilised vormid - vöib olla sakslastel on rohkem vahendeid käsitlemaks oma suhtumist kommunismi, kuna nad on pidanud tegema nii palju tööd natsiliku mineviku kallal