Meeles paistev päike  Millepärast täidab haakrist inimesed hirmuga, aga teise massimõrva sümbool, sirp ja vasar, ajab inimesed naerma?

Holokausti käsitlemise käivitumisele olid head eeldused pärast 1940-ndeit aastait.
Juutidel oli juba olemas viis, millega väljendada genotsiidide ja rõhumise tekitatud häda, nagu Mikael Enckell märkib Imbi Paju raamatus Tõrjutud mälestused (2006).
Antisemitismi ohvrid olid juba osa laiast tradititsioonist, millel on oma kaanon, Biibel kaasaarvatult.
Juutide genotsiidile on 40-ndatest aastatest saadik olnud oma piibellik nimetus, shoa.
Praegu teatakse holokaustist üldiselt, ja sellest kirjutavad juba holokausti läbi elanute lapselapsed.

Nõukogude Liidus toimunud rahvate sunnitud ümberasutamist hakati nimetama küüditamisteks alles 90-ndatel, ja Nõukogude Liidu poolt okupeeritud maade ajalugu loetakse läänes ikka veel tihti nõukogude narratiivi läbi.

Kuigi endistes idabloki riikides on ilmunud palju nõukogude terrorit käsitlevat memuaarkirjandust, noore põlvkonna kirjanikud on tahtnud liita oma teosed vangilaagrikirjanduse genre asemel humoristlikusse idanostalgiasse ehk ostalgiasse.
See ongi kerge, sest nõukogude huumor on olnud iseenda liigiks nii Läänes kui ka Idas.
Ostalgiasse liitumine toob kirjanikule laia lugejaskonna ja ka rahvusvaheline populäärsus on tagatud.
Ka lugeja, kes suhtus Nõukogude Liidusse sõbralikult, ei pea ebameeldivaid tundeid läbi elama - nooruse mälestusi ei ole tehtud mustaks, vaid uuesti kullatud.

Miks on ostalgia atraktiivsem ja ka meediale ahvatlevam kui vangilaagrikirjandus, mille ajalugu on siiski pikem, alates juba Tšehhovi Sahalinist (1895)?

Kuna ajalugu on alati võitjate ajalugu, kaotanute tegudest on suudetud rääkida.
Hitleri tegud ja natsionaalsotsialism on mõistetud hukka, ja neid on käsitlenud lugematud filmid ja raamatud ümber maailma.

Nõukogude Liit ei kaotanud Teist maailmasõda, ja sellepärast on selle poolt okupeeritud maade seisund teine kui Saksamaa, mis pidi ja ikka peab oma minevikku iseendale ja teistele selgeks tegema.
Saksa selgitab kiire tempoga ka oma suhet Ida-Saksamaaga, ja ostalgia on viimaks hakanud saama ka kriitilist kuju - võibolla on sakslastel rohkem vahendeid, et oma suhet kommunismiga käsitleda, sest nad on pidanud oma natsiminevikuga väga palju tegelema.