Signe Branderi Helsingi    Linnamuuseum tegi raamatu legendaarsest fotograafist.

Raamat viib ringsõidule saja aasta tagusesse Helsingisse.

Helsingi rahva arv ületas 100 000 elaniku piiri aastal 1902.
Kolme kümne aasta jooksul elanike arv  oli kolmekordistunud.

Linna tohutu kasv ja muutus äratasid  arhitektid ja Helsingi otsustajad; sada aastat tagasi talletama kaduvat  puitmajadest linna.
Selle tõttu Helsingi linnavolikogu otsustas aastal 1906 asutada muistsuskaitsekomisjoni, mis järgmisel aastal võttis tööle fotograafi Signe Branderi (1869-1942).
Hiljem on otsust mitu korda targaks ja laiaulatuslikkuks kiidetud.
Brander fotografeeris Helsingit umbes seitse aastat 1907-13.
Töö tulemukseks oli 907 fotot, mis veelgi moodustavad Helsingi linnamuuseumi fotoarhiivi tuuma/paremiku    Helsingi linnamuuseum on nüüd avaldanud Signe Branderi pildidest esimese teose, mis põhineb täiesti tema fotodele.
Fotograaf Jan Alanco ja uurija Riitta Pakarinen on välja andnud raamatu, mis koosneb Branderi umbes sajast parimast Helsingi teemalisest fotost.

Helsingi ajaloost pole välja antud raamatut, milles ei sisalduks vähemalt mõni foto, mis Signe Brander on 1900 aastade alguses pildistanud.
Aga alles nüüd saab tema täiesti oma fotoraamatu.

Muistsuskaitsekomisjonis töötass oma aja parimaid linnapildi ja kultuuriajaloo asjatundjaid, m. s. arhitekt, professor Gustaf Nyström, kes juhatas Helsingi linnaplaani koostamist.
Komisjon koostas Branderile plaani mida pildistada, kohti kus oli ootada suuri muutusi.

Helsingi kasvas ja muudus 1900 aastade alguses kohinaga.
Töölö ja Eira ehitamine oli algamas, ning 1800-aastade alguses linnas ehitatud ühe- ja kahekorrulised puit majad hakkasid kõrgede kivist müüride eest kaduma.

Riitta Pakarinen mõtleb, et Signe branderi valik Helsingi fotograafiks oli enesestmõistetav.

Temal oli juba tõestust osava fotograafina töötamise ja eriti maastikufotografeerimise alal.

Parkanos sündinud Brander õppis kunstiõpetajaks Helsingis, aga ta ei töötanud kunagi õpetajana.

Selle asemel temast sai fotograaf, kellele ei meeldinud portree ega ateljeetöö.

Tal oli kogemust tööst Helsingi fotoateljeedes.
Ta tahtis välja minna.

Brander fotografeeris tolleaegses algelises tehnikas väga andekalt linna ning maastikuid.

Ta ei jäänud rahule ainult surnud arhitektuuripildistamisega.
Inimesed ja detailid olid tema fotode elavuse saladus.
Tema pilditel on peaaegu alati möödujaid, lapsi, kaupmehi, politseinike või koduloomi.

Sageli/enamasti olid inimesed, kes pildile jõudsid juhuslikult kohal sattunud.

Brander on palunud; hetkeks peatuda pildistamiseks.
Inimeste hea tuju põhjal arvates, oli Brander osav oma asja esindades ja äratas uudishimu Helsingi linnlaste hulgas.
Fotografeerimine oli veel uus ja naine maastikufotograafina haruldane nähtus.

Mõnikord sai pikantseks detailiks mööda trammi rööpaid möödev koer või keskel hoovi ilma rakmedeta seisev hobune.

Piltid on raamatus korraldadud niimoodi, et lugeja liigub nagu uurimisretkel saja aasta taguses Helsingis.

Sõit algab Hermannist, jätkub Hakaniemi ja Kruunuhaku kaudu lõunapoolsetesse linnaosadesse, sealt edasi Kampi kaudu Töölösse.

Iga foto kõrval on täpne originaalkaart, mis selgitab, kus kohas pilt on tehtud ja mis suunas vaatepilti on vaadatud.

Kaart on vajalik kaasaegsele lugejale, sest linna on mitmes kohas täiesti tundmatuseni muutunud.

Esiteks Töölö oli Branderi fotode ajal maakoht, kus venelased kasvatasid köögivilja linnlastele.

Siiski Branderi ja komisjoni vahel tekkisid erimeelsused aastal1913.
Protokollist ei selgu erimeelsuste põhjused.

Pakarinen arvab, et tüli olevat juhtunud lihtsalt raha pärast.
Linnamuuseum võttis tööle uue fotograafi Branderi asemele, aga esimese maailmasõda aastal 1914 lopetas pildistamise aastakümneteks.

Süstemaatiline linnakeskkonna salvestus hakkas uuesti toimuma alles 1950 aastatel.

Linnamuuseum sai oma püsiva fotograafi alles aastal 1981.

Brander jätkas oma fotograafitööd mitmel pool Soomes.
Ta pildistas m. s. möisasid.
Tema tervis ja nägemine läksid nõrgenemaks 1930 aastadel glaukooma tõttu.
Aastal 1941 sattus Brander Kivelä haiglasse, kust patsiendid hiljem sõja tõttu viidi üle Nikkilä vaimu haiglasse.

Üle viimine ei põhinenud Branderi vaimsel tervisel, kuigi sedagi on mõnikord väidetud.
Sõja segases olukorras suri Nikkilä haiglas aastal 1942  rohkem kui sada patsienti nälga     Nende hulkas oli Helsingi legendaarne fotograaf Signe Brander, kes maeti koos teiste    patsientidega ühishauta,