Signe Branderi Helsingi  Linnamuuseum tegi raamatu legendaarsest fotograafist.

See raamat juhatab ringkäigule tutvustamaks lugejat Helsingiga sada aastat tagasi.

Helsingi elanike arv läks üle100 000 inimese a. 1902.
Kolme aastakümne jooksul oli see kolmekordseks saanud.

Linna tohutu kasv ja muutumine äratasid arhitektid ja Helsingi võimud, et peaks kaduma läinud puust majade linn jäädvustama, nagu see oli sada aastat tagasi.

Selleks otsustas Helsingi volikogu asutada muinsuskaitsekomisjoni, mis võttis järgmisel aastal tööle fotograaf Signe Branderi ( 1869 -1942 ). Otsus on hiljem mitu korda targaks ja ettenägelikuks kiidetud.

Brander pildistas Helsingit umbes seitse aastat 1907 - 1913.
Töö tulemuseks oli 907 fotot, mis on veelgi Helsingi linnamuuseumi fotoarhiivi tuumik.

Helsingi linnamuuseum on nüüd esimese teose Signe Branderi fotodest välja andnud.
Raamat põhineb koguni tema fotodel.
Fotograaf Jan Blanco ja uurija Riitta Pakarinen on koostanud raamatu, kus on ligi sada parimat Branderi pildistatud Helsingist fotot.

Helsingi ajaloost on vaevalt välja antud päris palju raamatuid, milles ei oleks vähemalt mõni Signe Branderi pildistatud foto 20. sajandi algusest.
Alles nüüd aga sai ta oma fotoraamatu.

Muinsuskaitsekomisjonis istus oma aja parimaid asjatundjaid linnavaate ja kultuuriajaloo alal, ms Gustaf Nyström, kes oli Helsingi planeerimise juhatajana.
Komisjon tegi Branderi jaoks fotokava kohtadest, kus oli tulemas suuri pöördeid.

Helsingi suurenes ja muutus kohinal 20. sajandi alguses.
Töölöt ja Eirat hakati ehitama, ja 19. sajangi alguses linnas ehitatud ühe- ja kahekorrulised puust majad hakkasid kõrgete kivist müüride eest kaduma.

Riitta Pakarinen arvestas, et Signe Branderi valimine Helsingi pildistajaks oli enesestmõistetav.
Tema oli juba endal võimet fotograafina töötada näidanud.

Parkano vallas sündinud Brander õppis Helsingis joonistusõpetajaks, aga kunagi ta õpetajana ei töötanud.
Seevastu sai temast fotograaf, kes ei armastanud näopiltide tegemist ega ateljeetööd.
Tal oli ometi selles töös kogemust Helsingi fotoateljeedes.
Ta tahtis lageda taeva all töötada.

Brander pildistas tolleaegse kohmaka tehnikaga päris leidlikult linna ja maastikuid.

Tema ei olnud rahul surnud ( elutu ) arhitektuuri pildistamisega.
Inimesed ja üksikasjad olid tema fotode erkuse saladus.
Tema piltides on peaaegu aina möödujaid, lapsi, kaupmehi, politseininikke ja koduloomi.
Pildile jäädvustatud on tavaliselt juhuslikult kohal olnud.

Brander on palunud nendel hetkeks peatuda pildistamiseks.
Näost heatujuliste inimeste põhjal võib järeldada, et Brander oskas oma asjad esile tuua ja äratas helsingilaste hulgas uudishimu.

Fotografeerimine oli veel uus, ja naine maastikupildistajana haruldane nähtus.

Mõnikord on pikant üksikasi, kui koer järgneb raudteerööpaile või keset õue seisab rakmeteta hobune.

Pildid on raamatus seatud uurimisretkesse, millega lugeja jalutab nagu ringkäigul saja aasta eest Helsingis.

Retk algab Hermannist, läheb Hakanieme ja Kruunuhaka kaudu lõunapoolsetele linnaosadele, sealt jätkub jalutuskäik Kampi kaudu Töölö.

Igaühe pildi kõrval on algupärane, täpne kaart, mis näitab, kus foto on pildistatud ja mis suunas vaadet on vaadatud.

Kaart on vältimatu tänäpäeva lugeja kätte, sest linn on mitmes kohas täiesti tundmatuks muutunud.
Näiteks Töölö oli Branderi piltide ajal provints, milles venelased kasvatasid köögivilja venelaste jaoks.

Branderi ja komisjoni vahel tekkisid siiski a. 1913 erimeelsused.
Põhjuse kohta ei ole protokolli kirjutatud.

Pakarinen kahtleb, et tüli võis lihtsalt rahast sõltuda.

Linnamuuseum palkas Branderi asemele uue fotograafi, aga esimese maailmasõja puhkemine lõpetas fotograafia aastakümneteks.

Linnamiljööt hakati süstemaatiliselt uuesti alles 1950.
-aastatel jäädvustama.
Linnamuuseum sai oma püsiva fotograafi alles 1981.

Brander jätkas fotograafina erinevatel kohtadel Soomes.
Ta pildistas ms mõisaid.
Tema tervis ja nägemine hakkasid 1930.
-aastatel rohelise kae tõttu nõrgenema.

Brander pidi a. 1941 minema Kivelä haiglasse, millest patsiendid paigutati hiljem sõja tõttu Nikkilä vaimuhaiglasse ümber.
Ümberpaigutus ei sõltunud Branderi hingelisest tasakaalust, kuigi seesugust on kunagi väidetud.
Sõja pärast ebaselgetes oludes suri Nikkilä haiglas a. 1943 üle saja patsiendi nälga.

Nende hulgas oli Helsingi legendaarne fotograaf Signe Brander, kes maeti muude patsientidega ühishauda.