Signe Branderi Helsingi  Helsingi linnamuuseum koostas raamatut legendaarsest fotograafist  Raamat juhatab ringkäigule saja aasta tagusesse Helsingisse  Helsingi elanike arv ületas 100 000 inimese piiri aastal 1902.
Kolme aastakümne jooksul oli see kolmekordistunud.

Linna tohutu kasv ja muutused said arhitektid ja Helsingi linna otsustajad ärkama ning salvestama linna kaduvaid puumaju sada aastad tagasi.

Selleks otsustas Helsingi linnavolikogu aastal 1906 rajada Muinsuskaitsenõukogu, mis järgmisel aastal pakkus tööd fotograaf Signe Branderile (1869 - 1942).

Seda otsust on kiidetud mitu korda targaks ja kaugele ulatuvaks ka hiljem.

Brander pildistas Helsingit umbes seitse aastad ajavahemikul 1907 - 1913.
Tulemuseks sündis 907 pilti, mis peetakse veelgi Helsingi linnamuuseumi piltiarhiivi põhiosaks.

Helsingi linnamuuseum on nüüd avaldanud esimese raamatut, mis pöhineb ainult Signe Branderi piltidele.
Fotograaf Jan Alanco ja uurija Riitta Pakarinen tegid raamatut, milles on umbes sada Branderi parimatest Helsingi-teemalistest piltidest.

Vaevalt on Helsingi ajaloo kohta avaldatud ühtki raamatut, milles ei oleks vähemalt mõned Signe Branderi piltid 2000. sajandi algusest.
Aga alles nüüd saab tema täiesti oma pildiraamatu.

Muinsuskaitsenõukogu liikmed olid omal ajal kõige parimaid linnapilti ja kultuuriajaloo asjatundjaid, sh arhitekt, professor Gustaf Nyström, kes juhtis Helsingi üldplaani koostamist.
Nõukogu koostas Branderi jaoks plaani sellistest kohtadest, mida ta pidi pildistama ja millistesse oli teada et tuleb suuri muudatusi.

Helsingi kasvas ja muutus väga kiiresti 2000. sajandi alguses.
Linnaosi Töölö ja Eira hakati ehitama ning 1900. sajandi alguses ehitatud ühe- ja kahekorrusellised puumajad hakkasid tasapisi kaduma kõrgete kivimajade eest.

Riitta Pakarinen arvab, et Signe Branderi valimine Helsingi fotograafiks oli enesestmõistetav.
Tal oli olemas tõestus kui osava fotografina ja eriti maastiku pildistajana.

Brander, kes oli pärit Parkanost Lääne-Soomest, õppis Helsingis joonistamiseöpetajaks, aga kunagi ei asunud ta selle ametikoha peale.
Selle asemele temast sai fotograaf, kellele ei meeldinud eriti portreede pildistamine ega ateljeetöö niisama.
Tõepoolest ka sellest oli tal kogemust, sest ta töötas mõnes fotoäris Helsingis.
Siiski tahtis ta teha praktilist tööd väljas.

Branderil õnnestus pildistada väga suurepäraselt linna ja maastiku, kuigi tol ajal oli tehnika väga kohmakas.

Ta ei pildistanud ainult arhitektuuri.
Inimesed ja erinevad nüanssid tegid tema piltidest väga elavad.
Peaaegu kõikidel piltidel on kas mõõdujaid, lapsi, müüjaid, politseinikuid või koduloomi.

Sada aastad tagasi kasvatasid venelased Töölö linnaosas Helsingi elanikudele köögivilja  Piltide inimestest on enemik lihtsalt sattunud kohale.

Brander palus neil korraks peatuda et pilti teha.
Inimeste rõõmsate nägude järgi võib arvata, et Branderil oli oskus ennast väljendada ja tekitada inimestes uudishimu.

Fotografeerime oli suhteliselt uus asi ja naine kui maastikufotograaf isegi haruldane.

Mönikord on pikantne detail trammirööbastel jooksev koer kas või hobune, mis seisab ilma rakendeta keset hoovi.

Pildid on paigutatud raamatu lehekülgetel nii, et lugejal jää mulje nagu ta võttaks osa ringkäigust saja aasta taguses Helsingis.

Ringkäik saab alguse Hermanni linnaosast, läheb siis Hakaniemi ja Kruununhaka läbi kuni lõunapoolsete linnaosadeni, ning siis läbi Kamppi kuni Töölöni välja.

Iga pildi kõrval on originaalne täpne kaart, milles on kirjas, kus kohas pilt on tehtud ja millisesse suunda.

Kaart on tänapäeva lugejale tingimatu asi, sest linn on paljudes kohtades muutunud täiesti tundmatuks.
Näiteks Töölö oli tol ajal maa, kus venelased kasvatasid linnakodanikele köögivilja.

Branderi ja nõukogu suhted läksid tülli aastla 1913.
Dokumentidest pole põhjust aga leida.

Pakarinen arvab, et küsimus oli lihtsalt rahast.

Branderi asemele võttis linnamuuseum uue fotograafi, aga esimese maailmasõja tõttu aastal 1914 lõppes pildistamine aastakümneteks.

Regulaarne linnaümbruskonna salvestamine sai uue hoo alles 1950. aastatel.
Linnamuuseum sai aga oma alalise fotograafi alles aastal 1981.

Brander jätkas oma tööd fotograafina erinevates kohtades üle Soome.
Ta pildistas mh mõisaid.
Tema tervis ja nägemine läksid aga tasapisi kehvemaks silmasisese rõhku tõttu 1930. aastatel.

Brander pandi aastal 1941 Kivelä haiglasse, kust patsiendid sõja pärast viidi Nikkilä vaimuhaiglasse.

Põhjuseks sellele ei olnud Branderi vaimulik olukord, kuigi niimoodi mõnikord väidetakse.
Sõja ebaselgetes oludes suri Nikkilä haiglas nälga rohkem kui sada inimest aastal 1942.

Nende hulgas oli ka Helsingi legendaarne fotograaf Signe Brander, kes teiste patsientidega maeti ühishauda.