Signe Branderi Helsingi    Linnamuuseum tegi raamatu legendaarsest fotograafist  Raamat viib vaatama saja aasta tagust Helsingi    Helsingi elanike arv ületas 100 000 inimese piiri aastal 1902.
See oli kolme aastakümne jooksul kolmekordistunud.

Linna tohutu suurenemine ja areng panid arhitektid ja linnaisad talletama kaduva puuhoonetest linna aastasada tagasi.

Selleks otsustas Helsingi linnavolikogu 1906 aastal rajada Muinsuskaitsekomisjoni, mis järgmisel aastal võttis tööle fotograafi Signe Branderi (1869-1942).

Seda otsust on mittu korda hiljem targaks ja ettenägevaks kiidetud.
Brander pildistas Helsingit seitse aastat 1907-1913.
Selle töö tulemuseks on 907 pilti, mis moodustab Helsingi linnamuuseumi fotokogu põhiosa.

Nüüd on Helsingi linnamuuseum välja andnud Signe Branderi piltidest esimese teose, mis koosneb täiesti tema fotodest.
Fotograaf Jan Alanco ning teadur Riitta Pakarinen on teinud raamatu, mis sisaldab umbes sada Signe Branderi parimat fotod Helsingist.
Helsingi ajaloost pole vist välja antud väga palju raamatuid, milles poleks vähemalt mitu Signe Branderi poolt tehtud pilti 2000 sajandi algusest.
Aga alles nüüd saab ta päris oma pildiraamatu.
Muinsuskaitsekomisjoni liikmeteks olid mõned oma aja parimad linnafotograafia ja kultuuriajaloo asjatundjad, teiste hulgas arhitekt, professor Gustaf Nyström, kes oli Helsingi linnaplaneerimise juhiks.
Komisjon koostas Branderi jaoks plaani pildistamiskohtadest, kuhu oli oodata olulisi muutusi.
Helsingi kasvas ja muutus mühinaga 2000 sajandi alguses.
Hakati ehitama Töölö ja Eira linnaosi ning 1900 sajandi alguses rajatud ühe- ja kahekorrulised puuhooned hakkasid  kaduma kõrgete "kivimüüride" teelt.
Riitta Pakarise hinnangul oli Signe Branderi valik Helsingi pildistajaks enesestmõistetav.
Ta oli juba tõestanud oma fotograafi andekust, eriti maastiku fotograafina.
Parkanos sündinud Brander õpis Helsingis joonistusõpetajaks, aga ei töötanud kunagi selles ametis.
Seevastu temast sai fotograaf, kes ei armastanud portreteerimist ja ateljeetööd.
Tal oli siiski kogemusi Helsingi fotoateljeedes töötamisest.
Aga ta tahtis ennast välitöödele pühenduda.

Oma aja algelise tehnika abil pildistas Brander linna ja maastiku üsna oskuslikult.
Ta ei rahuldunud surnud arhitektuuri pildistamisega.
Inimesed ja detailid olid tema piltide elavaks saladuseks.
Tema piltidel on peaaegu alati möödakäijaid, lapsi, kaupmehi, politseinike või koduloomi.
Sada aastat tagasi kasvatasid venelased Helsingi elanikele Töölös köögivilja     Sageli on inimesed sattunud pildile juhuslikult.
Brander on palunud neid hetkeks pildistamiseks peatuda.
Inimeste heatahtlikusest rõõmsameelsusest võib järeldada, et Brander teadis, kuidas oma asja esitada ja äratas inimeste uudishimu.

Pildistamine oli veel uus asi ja naine maastiku pildistajana haruldane.
Mõnikord on pikantseks detailiks piki trammirööpaid jooksev koer või keset hoovi rakmedeta seisav hobune.

Pildid on raamatus järjestatud vastavalt uurimusretkele, kus lugeja liikub ringi nagu matkal keset saja aasta tagust Helsingit.

Retk algab Hermanni linnaosast, jätkub Hakaniemi ja Kruununhaka kaudu lõunapoolsetesse linnaosadesse, sealt see jätkub Kampi kaudu Töölö linnaossa.

Iga foto kõrval on täpne originaalkaart, mis räägib kust kohast foto on tehtud ja millises suunas vaade on.

Kaart on tänapäeva lugejale vältimatu, sest linn on mitmes kohas muutunud täitsa äratundmatuks.
Näiteks Töölö oli Branderi fotode ajal maakoht, kus venelased kasvatasid köögivilja Helsingi elanikele.

Brander ja komisjon läksid siiski tülli 1913 aastal.
Prokollidest ei ilmne mis oli erimeelsuse põhjuseks.

Pakarinen arvab, et riid tekis lihtsalt raha pärast.

Linnamuuseum võttis Branderi asemel tööle uue fotograafi, aga Esimese maailmasõja algus 1914 lõpetas pildistamise mitmeks aastakümneks.

Plaanipärane linnakeskkonna pildistamine algas uuesti alles 1950 aastatel.
Linnamuuseum sai oma alalise fotograafi alles 1981.

Brander jätkas oma fotograafi tööd Soome erinevates kohtades.
Ta pildistas näiteks mõisahooneid.
Tema tervis ja nägemine hakkasid halvenema 1930 aastatel glaukoomi tõttu.
Brander viidi 1941 aastal Kivelä haiglasse, kust patsiendid hiljem sõja tõttu ümber paigutati Nikkilä psühhiaatriahaiglasse.

Ümberpaigutamine ei tulenenud Branderi vaimsest tervisest, ehkki seda on ka kunagi väidetud.

Sõja segastes oludes suri Nikkilä haiglas 1942 aastal üle saja patsiendi nälga.

Nende hulgas oli legendaarne Helsingi pildistaja Signe Brander, kes maeti koos teiste patsientidega ühishauda.