Signe Branderi Helsingi  Helsingi Linnamuuseum koostas raamatu legendaarse fotograafi kohta.

Raamat viib lugeja saja aasta taguse Helsingi vaatamisväärsusi vaatama  Helsingi rahvaarv ületas 100 000 elaniku piiri 1902 a. Kolme aastakümnega oli see kolmekordistunud.

Linna väga suur kasv ja muutused ergutasid arhitekte ja Helsingi linna tegelasi dokumenteerima kaduvat puumajade linna sada aastat tagasi.

Eesmargi jaoks otsustas Helsingi linnavolikogu aastal 1906 asutada Muinsuskaitsekomisjoni, mis järgmisel aastal valis ülesannet teostama fotograaf Signe Branderi (1869-1942).

Otsust on tagantjärgi korduvalt kiidetud targa ja kaugenägelikuna.

Brander pildistas Helsingit umbes seitse aastat aastatel 1907-13.
Töö tulemusena tekkisid 907 pilti, mis on ikka veel Helsingi Linnaummseumi pildiarhiivi tuumaks.

Helsingi Linnamuuseum annab nüüd Signe Branderi teoste kohta välja esimese raamatu, mis põhineb ainult tema piltidel.
Fotograaf Jan Alanco ja uurija Riitta Pakarinen on koostanud raamatu Branderi umbes saja parima Helsingi-teemalise pildiga.

Vaevalt on Helsingi ajaloo kohta eriti välja antud raamatuid, milles ei oleks vähemalt mõned Branderi tehtud pildid 20. sajandi algusest.
Alles praegu aga pühendatakse talle täiesti oma pildiraamat.

Muinsuskaitsekomisjoni kuulusid oma aja parimad linnapildi ja kultuuriloo asjatundjad, teiste hulgas arhitekt, professor Gustav Nyström, kelle juhatusel toimus Helsingi linna planeering.
Branderi jaoks koostas komisjon nimekirja pildistamispaikadest, kus oli oodata suuri muudatusi.

20. sajandi alguse Helsingi kasvas ning muutus õhinaga.
Alustati Töölö ja Eira ehitamist, ning 19. sajandi alguses linna ehitatud ühe- ja kahekororuselised puumajad hakkasid kõrgete "kivimüüride" eest kaduma.

Riitta Pakarineni hinnangul oli Signe Branderi valik Helsingi pildistajaks enesestmõistetav.
Ta oli juba etableerunud osava fotograafina, eriti maastikufotograafina.

Parkanost pärit Brander õppis Helsingis joonistuseõpetajaks, aga ta ei töötanud kunagi õpetajana.
Selle asemel sai temast fotograaf, kellele ei meeldinud portreede tegemine ega ateljeetöö.
Muidugi oli ta ka nende kohta Helsingi fotostuudiotes kogemust omandanud.
Tema tahtis "objektidele".

Väga osavalt pildistas Brander linna ja maastikuid toonase kohmaka tehnikaga.

Ta ei piirdunud elutu arhitektuuripildistamisega.
Tema piltide elavuse saladuseks olid inimesed ja detailid.
Tema piltidel on pea alati näha möödujaid - lapsi, kaupmehi, politseinike või koduloomi.

Sata aasta tagasi kasvatasid venelased helsinglastele köögivilju Töölös.

Enamasti olid pildi peale saanud inimesed juhuslikult kohal.

Brander oli neil palunud korraks pildistamiseks peatuda.
Inimeste heatujulistest nägudest annab järeldada, et Brander oskas oma asja hästi esitada ning helsinglaste hulgas uudishimu äratada.

Pildistamine oli veel uus asi ning naissoost maastikufotograaf haruldane nähtus.

Vahest on pildi pikantseks detailiks mööda raudteed kõndiv koer või ilma rakmeteta hobune keset õue.

Raamatus on pildid korrastatud kui ekspeditsioon, lugeja liikudes nagu sightseeingul saja aasta taguses Helsingis.

Ekspeditsioon algab Hermannist, kulgeb Hakaniemi ja Kruunuhaka kaudu lõunapoolsetesse linnaosadesse, nendest edasi Kamppi kaudu Töölösse.

Iga pildi kõrvale on paigutatud täpne originaalkaart, mis räägib sellest, millise nurga pealt pilt on tehtud ning mis suunast vaadet on vaadatud.

Kaart on nüüdislugeja jaoks väga vajalik, sest mitmest kohast ei tunne linna enam ära.
Näiteks oli Töölö Branderi ajal maakoht, kus venelased kasvatasid Helsingi elanikele köögivilja.

Brander ja komisjon sattusid siiski otsustavalt tülli aastal 1913.
Tüli põhjust ei ole protokollidest näha.

Pakarise järgi võis tüliõunaks olla lihtsalt raha.

Linnamuuseum palkas Branderi asemele teise fotograafi, aga Esimese maailmasõja algusega 1914 a. katkes pildistamine mitmeks aastakümneks.

Süstemaatiline linnakeskkonna dokumenteerimine algas uuesti alles 1950ndatel.
Linnamuuseum sai alalise fotograafi alles aastal 1981.

Brander jätkas fotograafi tööd Soome erinevates kohtades.
Muu hulgas pildistas ta mõisasid.
Tema tervis ja silmanägemine hakkasid kae tõttu nõrgenema 1930ndatel.

Aastal 1941 sattus Brander Kivelä haiglasse, kust patsiendid hiljem viidi sõja tõttu üle Nikkilä hullumajja.

Minek Nikkilässe ei olnud tingitud Branderi vaimsest tervisest, kuigi seda on aeg ajalt väidetud.
Ebaselgetes sõjatingimustes suri Nikkilä haiglas 1942. a. nälga üle saja patsiendi.

Nende hulgas oli Helsingi legendaarne fotograaf Signe Brander, kes maeti koos teiste patsientidega ühishauda.