Signe Branderi Helsingi    Helsingi linna muuseum koostis raamatu legendaarsest fotograafist    Raamat viib ringkäikule aastasada tagusesse Helsingisse       Helsingi elanike arv ületas 100 000 piiri 1902. aastal.
See oli kolmekordistunud 30 aastas.

Linna tohutu kasv ja muutumine avas arhitektide ja Helsingi otsustajade silmad sada aasta tagasi, et säilitada midagi kaduvade puumajade linnast.

1906. aastal otsustas Helsingi linnavalitsus, et selle jaoks tuleks rajada Muinsuskaitsekomisjoon, mis palkas järgmisel aastal tööle fotograaf Signe Branderi (1869-1942).
Otsust on hiljem targaks ja kaugeleulatuvaks kiitatud.

Brander pildistas Helsingi umbes seitsme aastat 1907-1913.
Töö tulemuseks sai 907 fotot, millest koosneb ikka veel Helsingi linnamuuseumi fotoarhiivi süda.

Helsingi linnamuuseum on nüüd andnud välja esimese raamatu Signe Branderi fotodest, põhinedes ainult tema fotodel.

Fotograaf Jan Alanco ja uurija Riitta Pakarinen on koostanud raamatu, milles on umbes sada Branderi kõige parimadest Helsingi-fotodest.

Helsingi ajaloost pole ilmselt avaltatud mittu raamatut, milles ei oleks vähemalt mõni Branderi fotod 1900. aastade algusest.

Aga nüüd saa tema esimest korda oma fotoraamatu.

Muisuskaitsekomisjoonis said kokku selle aja kõige parimad linnapildi ja kultuuriajaloo asjatundjad, nende hulgas arhitekt, professor Gustaf Nyström, kes juhtis Helsingi üldplaani koostamist.
Komisjoon andis Branderile plaani pildistamispaigadest, milles kavatseti olulisi muutusi.

Helsingi kasvas ja muutus väledalt 1900. aastade alguses.
Töölö ja Eira linnaosa hakati  ehitama, ja linna 19. sajandi lõpus ehitatud ühe- ja kahekorrulised puumajad hakkasid kaduma kõrgede "kivimüüride" eest.

Riitta Pakarise sõnul oli enesestmõistetatav et Signe Brander valiti Helsingi fotograafiks.
Temal oli juba tõestust pildistamise oskamise kohta ja eriti maastikufotograafina.

Brander oli sündinud Parkanos ja õppis Helsingis joonestamise õpetajaks, aga ei kunagi töötanud õpetajana.
Seevastu sai temast fotograaf, kellele ei meeldinud portree-fotograafimine ega töötamine ateljees.
Sellest oli temal ka kogemust Helsingi fotograafateljeedest.
Tema tahtis välja.

Brander pildistas selleaegse arenematu tehniikaga linna ja maastikuid väga oskuslikult.

Ta ei jäänud rahule hingetu arhitektuuripildistamisega.
Inimesed ja üksikasjad olid tema piltide elavuse saladus.
Tema piltidel on ligikaudu alati mõõdujaid, lapsi, kaupmehi, politseinikke või koduloomi.

Sada aasta tagasi kasvatasid venelased Töölös köögivili helsinglastele    Tihti on pildile saanud inimesed sattunud kohale täiesti juhuslikult.

Brander on palunud nendele hetkeks pildile seisma jääda.
Inimeste heast tujust võib järeldades oskas Brander esitada oma asi ja äratas helsinglaste uudishimu.

Pildistamine oli veel midagi uut ja naine maastikufotograafina haruldane.

Vahel on ergutav detail trammirööbaste järel kulgev koer või keskel hoovi ilma rakmeid seisav hobune.

Piltid on järjestatud raamatusse uurimisretkeks, mis viib lugeja ringkäikule aastasaja tagusesse Helsingisse.

Ekskursioon algab Hermanni linnaosast, viib Hakanieme ja Kruunuhaka linnaosade kaudu lõunapoolsi linnaosadesse, sealt viib matk Kampi kaudu Töölösse.

Iga pilti kõrval on algupärane, täpne kaart, mis näitab, kust pild on tehtud ja milles suunas on vaatevinkel.

Kaart on nüüdislugejale vältimatu, sest linn on mönes kohas muutunud äratundmatuks.

Näiteks Töölö linnaosa oli Branderi piltide ajal maakohta, kus venelased kasvatasid köögivilja helsinglastele.

Branderi ja muinsuskaitsekomisjooni vahel tekkis erimeeldusi aastal 1913.
Protokollidest ei selgu mis oli erimeeldusde põhjus.

Pakarinen arvab, et süü võis olla lihtsalt raha.

Linnamuuseum võttis tõõle Branderi asemel uue fotograafi, aga esimese maailmasõja puhkemine aastal 1914 lõpetas fotografeerimise aastakümneiks.

Linnaümbruse süstemaatliline salvestus algas uuesti alles 1950. aastadel.
Oma püsiva fotograafi sai linnamuuseum alles aastal 1981.

Brander jätkas töötamist fotograafina mitmel pool Soomes.
Ta pildistas näiteks mõisaid.
1930. aastadel hakkasid tema tervis ja nägemisvõime nõrgenema rohekae tõttu.

1941 sattus Brander Kivelä haiglasse, kust patsientid hiljem viitikse sõja tõttu Nikkilä vaimuhaiglasse üle.
Üleviimine ei juhtunud Branderi vaimse tervise puhul, olgugi et seda on ka kunagi väitatud.
Sõja segases olukorras suri Nikkilä haiglas aastal 1942 üle saja patsienti nälga.
Nende hulgas oli Helsingi legendaarne fotograaf Signe Brander, kes mattasti maha ühishauda teiste patsientide hulgas.