Tänapäevases maailmas inimene tarbib nii palju elektrit, vett, gaasi, aga ta ju ei mõtlegi sellest, kui palju looduslikke resurse tuleb selleks kasutada.
Inimene ei mõista, et need resursid kunagi saavad lõppeda.

Aga mis teha, kui kõik meie elu on seotud asjadega, mis ei saa töötada ilma elektrita, näiteks arvutid, kodutehnika, teler, mobiiltelefon j. n. e. Me elame kahekümne esimeses sajandis ja isegi ei kujuta ette meie elu ilma selliste asjadeta.
Aga olid ju need muinasajad, kui inimesed said elada lihtsalt loodusest sõltuvuses ja mitte kasutades meie kaasaaegse maailma saavutusi.

Ma arvan, et maailmas on nii palju inimesi, kes elavad ainult ühe päevaga ja neid ei huvita, mis toimub järgmise 50 või 100 aasta pärast.
Nad tunnevad huvi ainult oma elu vastu, tahavad, et kõik nende elus oleks parem, kui keegi teisel.
Inimesed teavad, et nad kunagi surevad ja kõik need halvad asjad (nt.
kui lõpeb kõik looduslik energia ja üldse resursid, ei puutu neid kunagi.
"Tarbi inimene, tarbi!
" - see on nagu deviis meie kaasaaegsel inimesel.
Kõik me teame, et lihtsalt elada ja eksisteerida meil on vaja süüa, jüüa.
See on ka tarvitamine.
Aga mis annab meile kõik neeid toiduaineid - see on ka loodus.
See tähendab, et loodus on meie elu allikas, ja me ei saa mitte tarvitada seda, mida ta annab meile, sest ilma selleta me ei saa üldse elada.
Inimene peab seda tarvitama, aga teine küsimus, kui palju ta seda teeb.
Kõik me teame, et kuritarvitada ei tule teha, see ei too meile mitte mingit kasu, vaid vastupidi toob kahju.
Inimesel on õigus tarbima kõike, mida ta tahab ainult piiratud koguses või vajalikus tema jaoks koguses, niiviisil see on kasulik tema jaoks ja ei ole kahjulik teiste jaoks.

Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et me elame selles maailmas ainult üks kord, me ise oleme oma elu peremehed ja me tahame kõike proovida ja maista, sest elu ei ole nii pikk, ja siis see tähendab, et me tarbisime ja tarvime kõike, mis annab meie loodus ja mis me ise soovime tarbima.
Tarbi inimene, tarbi!