Ajakirjandus - kolmas riigivõim.
See on vana ja kulunud väljend, aga siiski tõsi.
Ajakirjandus või tõsta ja kukkutada kuningaid.

Lähiajaloos on hea näide Ameerika Ûhendriikidest: president Richard Nixon lahkus ametikohalt aastal 1974 Watergate skandaali tõttu.
Samas see oli uuriva ajakirjanduse algpunktiks.
Kaks Washington Posti toimetajad (Bob Woodward ja Carl Bernstein) hakkasid uurima,  kuidas oli Demokraadliku Partei keskbüroosse jõudnud pealtkuulamisaparaadid.
Jäled viisid lõpude lõpuks ise presidendini.
Uurimus algas aastal 1972 ja Nixon lahkus 1974.
Veel Novembris 1973 Nixon väitis, et "ma ei ole pätt.
"  Päid raiutakse maha ka nüüd: asepresidedi nõuniku I. Lewis Libby  süüdistatakse olemaks "sügav kurk", ja ise asepresident võib olla seotud informatsioonivoolajaks.
Toimetaja Judith Miller The New York Timesista paljastas, et ühe suursaadiku abikaasa on CIA luureagent.
Miller istus vanglas, sest et ta ei avaldanud oma informatsiooniallikat.
Kuid kolm kuud vanglas pehmendas teda ja ta andis üles oma sügavad kurgud.
Ja vallandati ajalehest .

Meil on ka oma "watergate skandaal" Anneli Jäätteenmäki lahkus peaministri kohalt aastal 2004 pärast 69.
päeva nimetamise.
Ta kasutas valimiskampaanias salajasi pabereid, mida oli saanud kätte presidendi kantseleist Martti Manninenilt.
Paberid käsidlesid toonase peaministri Paavo Lipponeni lubadusi George W. Bushile, et Soome osaleb eri maade koalitsiooni Iraaki küsimuses ja et Soome müü relvi, graanate, Ühendriikidele, maale, kes oli sõjas Afganistaanis.
Ma olen kogu mu elu aja taibanud valesti, et Soome on demokraatlik riik, kus parlamend otsustab näiteks, kuhu maa liitub, sõjast ja rahust, ja valitsus on tegev organ, täidesaadja.
Kus olid meie uurivad ajakijanikkud?

Keskajal veedeti karnevaale ühe korra aastas ja selle kuningaks valiti narr.
Kõikide inimeste pidi tema sõna kuulata.
Nüüd meil on karnevaale iga päev: meedia loob tähte, selliseid viieminuti tähte.
Ja sellest saame tänata kollast ajakirjandust ja televisioonit.
Telekas on igasuguseid tõsieluprogramme, on Robinsonid, on Idolsid ja muid.
See sama kuulsaks saamise himu on näha ka salaarmsates.
Nendes saame lugeda järgmise hommiku Iltasanomitest.
  Siis see saladus on üht pikk nagu ise tegu.
Kollane ajakirjandus ei karda midagi vanheneid, need maksvad raha sellele, kes annavad teada kes, kus, mida, millal, kellega teevad või mitteteevad.
Inglismaal The Sun leht kuulas pealt prints Charlesi telefoonikõnesid.
Ja siis kirjutas, et prints Charles tahaks olla tampax Camilla ... (mu väikekodanlik hing keeldub mainimast kus).
Mida selle teadmine tähentas: ainult, et siniverelised on sama tobedad nagu tavalised surevad, kui suguelundid võtavad mõistuse koha.
Asi oleks olnud teine, kui Camilla oleks olnud Mata-Hari ja Charles oleks andnud üle kõige riigi saladused.

Üks võimsam meedia on internet nii heas kui halvas.
See toimub reaalajas, kõik mis seal on, on kontrollimatu.
Asjad on õige või valesti, aga ükskõik need säilivad internetis alati ja igavesti.
Aamen!
Aga see ongi teine lugu.