Eesti vanausuliste folkloori väljaannete ilmne nappus on olnud takistuseks selle võtmisel laija teadusringlusesse.
Erandjuhtudel on üksikuid tekste kirja pandud illustratiivmaterjalina keele- ja ajaloouuringutes.
Tähtsaimaks ja senini ainsaks tõsiseks publikatsiooniks on Aleksandr Beloussovi  materjal kogumikus «Фольклор русского населения Прибалтики» [ФРНП, 184-241].
Autor on valinud 50 laulu ja 1 muinasjutu, kirja pandud Peipsimaa vanausulistelt.
Folkloori muid žaanre raamat ette ei näinud.
Sisukas sissejuhatavas artiklis autor tegi katse kas või osaliselt korvata see lünk.
A. Beloussov kirjeldas "kaadrist välja jäänud" žaanre, rea parameetrite alusel võrdles vanausuliste ja õigeusuliste folkloori, avastas rida huvipakkuvaid seaduspärasusi.
Muu hulgas, uurija märkis pärimuste, kristlikke legendide ja vaimulike värsside peaaegu täieliku puudumise; rahvaluules ringtansulaulude ülekaalu; mittetavandilaulude seotust kalendritavanditele [ФРНП, 183, 191, 196].
Tuleb ära märkida ka kaugema mineviku kogujaid.
Tihtipeale omamata folkloori kogumise tööoskusi, suutsid nad siiski üpris täpselt fikseerida mitu kronoloogilist kihti rahva kultuuris.
F. Konjaev, O. Gromov, V. Jegorov, O. Jogener, O. Brandt  uurisid põhjalikult Peipsi ääre vanausuliste külasi, avastasid siin kümneid folklooritraditsiooni kandjaid, kirjeldasid selle traditsiooni erinevaid külgi.
Erilist tähelepanu väärivad Olga Gildebrandt’i kirjapanekud.
Aastal 1949 õnnestus temal kohtuda Kallastes Anna Pahhutinaga, kes tundis suurepäraselt vanu pulmakombeid, rahva -enneid, -uskumusi, -ennustusi, lüürilisi laule ja tšastuškasi - humoristliku sisuga neljavärsilisi rahvalaule.
Antud kogumiku tõeliseks pärliks on just temalt kirja pandud tekstid.
Aasatal 1930 Mustvee vene algkooli õpetajad küsitlesid kirjalikult oma õpilasi rahvatraditsioonide teemal.
Teatud määral pakuvad küsitluse tulemused ka teaduslikku huvi, ka on nad kajastatud antud väljaandes.
Eelmise sajandi 60ndatel astatel oma panuse Peipsimaa vanausuliste folklooritraditsiooni uurimisel tegid Tartu ülikooli üliõpilased, kes töötasid siin folklooripraktika ajal.
Üliõpilaste poolt kirja pandud materjalidest võib ära märkida I. Ventšikova ja M. Feklistova kirjapanekuid.
Nende perekonnanimede järgi võib oletada, et nad olid praktikal oma kodukandis.
Kahetsusväärne, et viimased aastakümned oli kogumistöö selles regioonis seiskunud.
Vaid 2006. aastal Eesti Vanausuliste koguduste liidu esimehe Pavel Varunini initsiatiivil sai korraldatud folklooriekspeditsioon Peipsimaale.
Antud kogumik on koostatud selle ekspeditsiooni liikmete poolt.
Kolme nädalaga meil õnnestus kirja panna mitusada folklooritekste (üle 60 tunni kvaliteetseid helisalvestusi, mis saavad üleantud Eesti Kirjandusmuuseumisse Tartus).Kogumistöö eelistuste hulka kuulusid need folkloorižaanrid, mis erinevatel põhjustel jäid eelmiste kogujate silmapiirist välja või said kirja pandud teatad määral juhuslikult (vaimilikud värsid, kristlikud legendid, religioosne ja pere etikett, olmemaagia).
Kahetsusväärne on tõdeda, et paljud rahvaluule teosed, eeskätt muinasjutud ja lüürilised laulud, on kadunud elusast käibivusest.
Siiski kokkuvõtlikult ekspeditsiooni tulemused tõestavad, et vene traditsiooniline kultuur selles regioonis on ka tänapäeval üks tähtsamaid komponente kohalike elanike elus ja väärib edasist uurimist.
Autorite arvamusel jääb Peipsi läänerannik veel pikki aastaid õnnistusrikkaks tööpõlluks folklooriuurijatele ja etnoloogidele.