Seksinäljane purjus Eesti mees  Kui kevadsemester algas, korraldasid tuutorid vahetusüliõpilastele suunistusvõitluse, mille eesmärgiks oli meile ülikooli tutvustada.
Kuna ma olin ülikoolis juba varem käinud ja oskasin eesti keelt, polnud väga üllatav, et minu meeskond jõudis finišisse võitjana.
Üllatav oli aga see, et sellest hoolimata, et rääkisin eesti keelt enda arust tugeva soome aktsendiga, hakkas auhindade jagamisel üks tuutor kõva häälega imetlema, miks ühte meeskonda oli võetud eestlane - see on ju äärmiselt ebaõiglane!
Lõpuks saime siiski meie auhinna, suure šokolaadikarbi, kui teised tuutorid seletasid, et pole viga, ta on see soomlane, kes oskab eesti keelt.

Pärast võitlust läksime - kuhu mujale kui - baari.
Rääkisin seal mõnda aega venekeelsete soome keele õppijatega, aga pärast paari drinki läksid nad kuhugi mujale ja mina jäin üksi.
Niisiis hakkasin otsima baarist teisi tuutoreid ja vahetusüliõpilasi.

Varsti nägingi mõnda tuttavat naist ja läksin nende juurde ja küsisin: "On see koht vaba?
" Lähim naissoost tuutor vastas: "Ei ole.
Palun mine mujale!
" Vastus oli minu jaoks nii üllatav, et ma tardusin korraks paigale.
Sel ajal seletasid teised tuutorid: Las ta istub.
Ta on see soomlane, kes oskab eesti keelt.

Tuutoril oli loo pärast väga häbi ja ta palus vabandust.
Ta arvas, et ma olen purjus Eesti mees, kes otsib endale naist.
Lohutasin tuutorit, et vähemalt oli tal ühes asjas õigus: ma pole eestlane ega otsi endale naist, aga tunnistan üles, natuke purjus ma küll olen!

Mängime Soome naist  Mul oli Tallinnas väike, aga hubane korter, kuhu kutsusin oma uusi tuttavaid hea meelega külla.

Ühel päeval tuli mulle külla üks noor daam, kes oli juba ülikooli lõpetanud.

Tegin talle ukse lahti, palusin tal sisse astuda, tervitasin teda rõõmsalt ja tegin riidekapi lahti, et ta võtaks mantli seljast ja paneks selle kappi.
Aga ta jäigi seisma paigale ja jõllitas mind.
Ja mina seisin ka tugevasti paigal, mõeldes, miks ta ei võta juba mantlit seljast - paistis päris paks mantel olevat ja sees oli soe, kui mitte isegi palav.
Lõppude lõpuks hakkas ta mantlit seljast võtma, öeldes samal ajal: "Okei, mängime, et ma olen Soome naine ja võtan endalt ise mantli seljast!
"  Soome ahvena terviseks!

Lugesin Tallinnas elades Viivi Luige uue romaani "Varjuteatri" (2011) läbi.
Eriti jäi mulle meelde stseen, milles raamatu peategelane on külas Soome pere juures, kus "joodi surmtõsiselt, paatosega Soome ahvena terviseks".
Mind pani see ahvena terviseks joomine natuke imestama, sest ma pole küll kuulnud ega oska ka ette kujutada, et keegi Soomes just ahvena terviseks jooks.
Aga ma otsustasin seda siiski proovida: ühel õhtul, kui jõin ühe Eesti tuttavaga veini, tegin täitsa ootamatult ettepaneku juua Soome ahvena terviseks.
Ja nii me jõimegi, surmtõsiselt ja paatosega nagu Viivi Luige romaanis.

   Seda, kas sellest midagi tõelist kasu oli, ei oska ma öelda, aga vähemalt on tänu sellele ühel eestlasel midagi naljakat, millest oma sõpradele rääkida!

Ega sa rootslane pole?

Seda maja, milles elasin, valvas õhtuti ja öösiti valvur, vana umbkeelne Eesti venelane.
Kui kolisin sisse, tõstsin paar esimest nädalat valvurile alati kätt, kui läksin sisse või välja.
Aga kuna valvur ei tõstnud mitte kordagi kätt mulle, lõpetasin käetõstmist ja käisin temast lihtsalt ilmetult mööda.

See vaikiv kokkulepe oli kehtinud juba paar kuud, kui ühel õhtul käis mul üks Soome sõber külas.

Hilisõhtul helistasin sõbrale takso ja läksin teda saatma.
Millegipärast otsustasin, et viin samal prügikotti välja.
Kui me väljusime koos liftist, nägin, et takso ootas juba tänaval.
Nii jätsin prügikoti korraks seina äärde ja läksin sõpra taksole saatma.
Üsna pea kadus sõber taksosse ja takso öö pimedusse.
Õhtu polnud aga veel mitte sugugi läbi.

Kui jalutasin tagasi prügikoti suunas, tuli valvur oma putkast välja ja hakkas mulle midagi kiiresti vene keeles seletama, osutades käega prügikotti.
Ma kuulasin teda vaikselt aga ei saanud üldse aru.
Hetke pärast õnnestus mul moodustada lühike venekeelne lause, mille oskasin isegi hääldada nii, et mees sai minust aru: "Извините, пожалуйста, я финский студент!
" Mees vaikis ja vaatas mind imestunud pilguga.
Ometi küsis ta: "Ты не эстонский?
" Vastasin eitavalt ja kordasin: "Я финский студент!
" Sel silmapilgul leebus mehe nägu naeratuseks ja ta hakkas ajama rõõmsalt juttu, millest tundsin kaks asja ära: Esiteks ütles ta mitu korda: "Ты финский студент!
Супер!
" Vahest madaldas ta jälle oma hääle sosinaks ja sosistas: "Ты финский студент!
Водка и Кока кола!
"  Seda rõõmsat jutuhoogu jätkus seni, kui küsisin: "Вы не говорите по-эстонски?
" Küsimus sai mehe suunurgad allapoole vajuma ja muutis ta hääle kurvaks.

Järgnevast pikast ja kurvameelsest seletusest tundsin ainult ühe sõna ära: Плахой.

Lõpuks, kui jätsime jumalaga ja küsisin mehe nime, küsis ta veel minu käest: "Ты не швед?
" Vastasin kaljukindla häälega: "Нет, я финкский студент!
"  Pärast seda juhtumit tõstis valvur mulle alati kätt.

Kõik, mida Eesti kohta vaja teada on  Hiljem selsamal õhtul, kui mind peeti purjus Eesti meheks, ajasin juttu Saksa vahetustudengiga - paar sõna ka saksa keeles.
Ta rääkis, et ta oli juba esimeste päevade jooksul üllatatud sellest, et nii paljud eestlased oskavad saksa keelt.
Küsisin tema käest, kas saksa keele seisund on siiski nii üllatav, arvestades seda, et sakslased ja saksa keel mängisid Eestimaa pinnal olulist rolli peaaegu tuhat aastat.
"Tuhat aastat!
" kordas sakslane.
"Oh sa raisk!
Kas me tõesti oleme siin nii kaua olnud?
"  Koju tulles tegin arvuti lahti ja hakkasin Vikipeediast huviga uurima, kas saksa ajaloos tõesti ei räägita mitte ühtegi sõnagi Baltimaade kohta.
Aga muidugi räägitakse.
Näiteks artiklist "Deutschland im Hochmittelalter" on lugeda, et "1226 wurde der Deutsche Orden im Gebiet des heutigen Ostpreußen aktiv und weitete seinen Einflussbereich in der Folgezeit auf das ganze Baltikum aus.
Der dort errichtete Ordensstaat sollte eine beispielhafte Zentralisierung der Verwaltung erfahren, die noch Nachahmer finden sollte.
" Kui ta oleks Eesti või Saksa ajaloo kohta natukegi huvi tundnud, oleks ta Vikipeediast viie minutiga kõik tähtsad asjad teada saanud.

   Kui ajasin sakslasega rohkem juttu, selgus mulle, et midagi oli ta siiski juba eeskätt Internetist välja uurinud.
Tegelikult oli ta teinud väga täpse Eesti-Saksa kontrastiivse analüüsi.
Analüüsi teemaks polnud aga ajalugu või kultuur, vaid - Eesti ja Saksa õllehinnad.

Ajaloo kallaletung  Mulle küll meeldis koolis ajalugu ja meeldib ikka veel.
Seda rohkem imestasin, et tuutorite ja vahetusüliõpilaste esimesel koosolekul, ilma et oleksin ühtegi sõna ajaloo kohta öelnud, ohkas üks Eesti venelane: "Te soomlased olete ajalooga nii hõivatud!
Ma imestan, kuidas te viitsite nii palju ajaloo peale mõelda!
" Seekord noogutasin ainult heakskiitavalt pead ja kinnitasin väite õigust.

Paar kuud hiljem veetsin jälle aega koos sellesama Eesti venelasega.
Siis juhtus ta mulle meelde tuletama, et Venemaal tähistatakse Suure Isamaalise Sõja aastapäeva.
Ainus asi, mida selle kohta ütlesin, oli: "Need venelased on ajalooga nii hõivatud!
Ma imestan, kuidas nad viitsivad nii palju ajaloo peale mõelda!
"  Jalad jalutavad - mina mitte!

See lugu pole küll otseselt seotud vahetusega, aga Eestiga on tal siiski midagi pistmist ja seetõttu tahan ka sellest paar rida kirjutada.
Pärast vahetust, juuli lõpul, sõitsin autoga Venemaale, et näha vanaisa kodukohta ja Karjalat ja muidugi käia jälle Peterburis ---.
Sellest reisist oleks mul rääkida mitu huvitavat lugu, aga piirdugem praegu sellega, mis juhtus tagasiteel, kui sõitsin Peterburist Tallinnasse.

Kohe pärast Narva nägin, et kaks noort poissi püüdis autosid käeviipega peatada.
No, mõtlesin kiiresti, miks ma ei võiks kaht noort Eesti poissi natuke aidata - Vene Karjalas olin ju küütinud ühte Vene meest peaaegu sada kilomeetrit.
Niisiis peatasin auto teeäärde ja hakkasin peegli kaudu vaatama, kuidas poisid vedasid väsinult jalgu järel.
Tegin akna lahti ja küsisin, kuhu poistel on vaja sõita.

"Järgmine bussipeatus," ütles üks poiss tugeva vene aktsendiga ja viipas käega sõidusuunas.
Küsisin, kui pikk tee sinna on.
"Pool kilomeetrit," vastas teine poiss.
"Pool kilomeetrit!
See on ainult viissada meetrit!
" hüüatasin imestusest.
"Miks te ei jaluta?
" Esimene poiss lõi käega ilma ja nentis oma tugeva vene aktsendiga: "Jalad vjalutavad - mina ei jaluta!
" "Aga poisid," jätkasin: "ega ma ei hakka poole kilomeetri pärast tagapinki tühjaks tegema.

Sori.
" Poisid vaatasid tagapinki (see oli tõesti täis, kuna Vene toll oli käskinud autot tühjendama ja siis jälle kiiresti pakkima, et koeraga selle kõik õõnsused läbi uurida) ja noogutasid pead.
"Vabandage," ütlesid nad veel viisakalt.
"Pole midagi.
Õnne teile!
" vastasin.

Õnne poistel oligi tarvis.
Peeglist nimelt paistis, et nad jäid järgmist autot ootama.

Kuidas teha vahet Soome, Itaalia ja Eesti tudengite vahel?

Ühel päeval, kui pidin raamatukokku minema, mõtlesin, et oleks tore sinna kellegagi koos minna.

Niisiis tegin arvuti lahti ja küsisin Facebookis oma uutelt tuttavatelt, kas nad ei tahaks kaasa tulla.

Kõigepealt küsisin Soome vahetustudengit.
Ta vastas, et ta tuleks minuga hea meelega raamatukokku, aga ta peab praegu loengule minema ja me peaksime kahjuks homseni ootama.

Siis küsisin Itaalia vahetustudengit.
Ta kirjutas, et tal on väga hea meel, et palusin teda raamatukokku, ja vabandas väga, et ei saa tulla, kuna ta peab ülikoolis natukese aja pärast koosolekule osalema.

Lõpuks küsisin Eesti tudengi käest, kas ta tahaks minuga raamatukokku minna.
Ta ütles ainult: "Mis ma seal tegema peaksin?
"  Ruumi soomlasele, palun!

Ostsin peaaegu alati toiduained sadama kõrval asuvast Rimist, kuna ta asus ainult paarisaja meetri kaugusel majast, kus elasin.
Ütlematagi on selge, et ma polnud selles poes harilikult ainus soomlane.
Sajad, kui mitte tuhanded, soomlased käisid selles poes tagasiteel sadamasse, paljud nendest ostmas veel viimased odavad viinapudelid, enne kui hoolitsev Soome Riik nad jälle oma sooja sülle haaras.

Ükskord, kui seisin jälle Rimi sabas, patsutas keegi mulle õlale, küsides, kas ma seisan sabas.

"Jah, seisan küll," vastasin, osutades käega soomlast, kes minu eel sabas seisis.
"Me peame lihtsalt talle natuke ruumi andma", lisasin.
Ja tõepoolest, kui eestlased hakkasid vaatama soomlast, kes kõikus minu eel ühelt poolt teisele poole, hoides süles viimase jõuga kahtteist viinapudelit ja kolme õllepurki, noogutasid nad heakskiitavalt pead.
Ime küll, õnnestus Soome mehel viinapudelite ja õllepurkide eest maksta ja sadama suunas kõndima hakata.

Kardan siiski, et laeva peal tehti talle natuke teistsugust ruumi, nimelt arestikambrist.

Jumalik pritsimees  See juhtus juba paar aastad tagasi, ühel nendest mitmest reisist, mida korraldasin Eestisse enne vahetust.
Seekord sõitsin rongiga üheks päevaks Paldiskisse, Pakri poolsaarel asuvasse väiksesse linnasse.
Kohal jalutasin ringi, vaatasin inetuid Nõukogude aegseid maju ja kasarmuhoonete varemeid ja muidugi imetlesin ilusat päikeselist mereranda.

Kui jõudsin ometi tagasi Paldiski raudteejaama, otsustasin midagi jaamahoone kohvikus süüa.

Läksin sisse, tellisin õlle ja mingi Vene toidu - ma ei suuda seda kuidagi meelde tuletada.
Aga siis selgus, et jaamahoone kohvikus ei saa kaardiga maksta.
Lugesin oma rahad üles ja sain selle lõputulemuse, et pärast rongipileti ostmist jääb mul raha üle ainult ühe õlle jaoks.
Paldiski väikses kesklinnas oleks muidugi olnud pangaautomaat, aga mul polnud aega sinna jalutada.

Või oli - rongi väljumiseni oli veel paarkümmend minutit - aga siis ei oleks ma jõudnud enam seda magusat Vene toidu oodata.

Kui ütlesin müüjale, et mul on sularaha ainult õlle jaoks, vana paks mees, kes oli siiamaani vaikselt istunud, karjus: "Pane poisile üks võileib!
" Tänasin meest sõbralikult, sain õlle ja magusa heeringavõileiva kätte ja istusin mehe kõrval olevasse lauda.
Mees küsis needsamad küsimused ja ütles needsamad asjad, mida kõik küsivad ja ütlevad, kui noor Soome mees, kes oskab eesti keelt, juhtub Eesti väikelinnasse.

Aga siis hakkas mees rääkima endast ja eriti Paldiski jaamahoonest - tema jaamahoonest.
Ta rääkis, et kui ta oli jaamahoone ostnud, oli see väga halvas seisukorras olnud, peaaegu kokku langemas.
Ja siis, ühel kaunil päeval, oli mehele helistatud, et tema armas jaamahoone on tules.
Mees olevat kiiruga jaamahoonele tormanud ja tuletõrjele häire andnud.
Aga tuletõrje öelnud, et nad ei jõua praegu tulla - las vana hurtsik põleb maani maha, et saadakse sellestki probleemist lahti.

Mees ainult vaadanud, kuidas tema suurepärane jaamahoone tuleroaks jääb, ja lugenud hääletu palve.
Pärast palvet pöördunud aga tuul nii, et leegid enam ei levinud, ja hakanud sadama nagu oavarrest ja tuli kustunud.
Jaamahoone saanud viga, aga olnud veel paranduskõlblik.

Loo lõpuks ütles mees: "Ma pole eriti usklik inimene, kuid mulle tundub, et selles asjas oli Jumala käsi mängus.
"  Pliiats kui Soome ühiskonna sümbol  Tampere eesti keele lektor hoiatas mind enne vahetust, et erinevalt Soomest kasutavad Eestis tudengid alati pastakaid.
Ka mina proovisin alguses harjuda pastapliiatsiga kirjutama, aga sellest ei tulnud midagi välja: vahetasin pastaka kiiresti tuttava pliiatsi vastu, millega saab oma teksti alati märkamatult parandada.

Kui tutvusin Eesti ühiskonnaga paremini, hakkasin oma pliiatsis ka sügavamaid, sümboolseid tähendusi nägema: Soome ühiskond on õieti nagu suur pliiats.
Kui sa midagi valesti teed, antakse sulle alati uus võimalus - kustutame vead ära ja sellega on asi korras.
Kohe tuleb meelde hulk häid näiteid: Näiteks nendele soomlastele, kes tegid 80ndatel aastatel suured võlad ega saanud neid pärast 90ndate majanduslangust enam tagasi maksta, anti need andeks.
Muidugi kajastab sedasama põhimõtet ka näiteks Soome tervisehoid, mis annab uue võimaluse kõikidele rahakotti vaatamata, Soome lühikesed vanglakaristused, Soome suur töötuabiraha... Huvitav oleks teada, missuguste sulgedega rootslased kirjutavad.

Mis nende majadega viga on?

Vahetuse alguses korraldasid tuutorid meile ekskursiooni Tallinna sellistesse kohtadesse, kuhu vähemalt tavaline Soome viinaturist kergesti ei eksi.
Sõitsime bussiga ringi väljaspool kesklinna asuvad vaatamisväärsused ja Tallinna suured elurajoonid.

Giidiks oli meil kaks kohalikku tudengi, kes rääkisid kohtadest, millest me sõitsime mööda.
Nagu arvata võis, pidid giidid ekskursiooni ajal mitu korda ütlema, et sõidame jälle mööda Nõukogude aegsetest majadest, mis on halvasti ehitatud ja milles just keegi elada ei tahaks.
Pärast jälle üht sellist kommentaari tegin ka mina suu lahti ja ohkasin sügavalt: "On need hirmsad majad!
" - unustades täiesti, kes istus minu kõrval - üks väga meeldiv Bulgaaria daam.

Tema imestas giidi ja minu ütlemiste üle ja küsis: "Mis nende majadega viga on?

Bulgaarias on ju kõik majad sellised!
"  Mitu kuud hiljem olin sellesama Bulgaaria daami ja kahe Itaalia tudengiga Helsingis.
Kui jalutasime kesklinnas, itaallased panid tähele, et Helsingi tänavatel on üsna palju kerjuseid.
Muidugi olid kerjused neile hästi tuttav vaatepilt, aga nad ei olnud kujutanud ette, et Helsingis oleks neid nii palju.
Rääkisin, et kerjused ongi Soomes üsna uus nähtus ja soomlastel on raskusi otsustada, kuidas nendesse suhtuda.
Siis pärisid itaallased, kust need kerjused Soome tulnud on.
Seekord taipasin õnneks õigel ajal, kellega räägin, ja ütlesin ainult, et ma ei tea.

Muidugi teadsin ma õiget vastust: nad on ju kõik pärit Bulgaariast.