Minu arvates on tänapäeval noor olla tõepoolest väga keeruline.
Praegusel ajastul, kus kõik konkureerivad omavahel,  on väga raske püsida elus ehk olla konkurentsivõimeline.
Igalt poolt ju rünnatakse ja tihtipeale ei suuda nooruk vastu panna kõigile nendele rünnakutele.
  Väga raske on võidelda igasuguste halbade asjade vastu, kui sa ise oled veel noor ja kogenematu inimene.
Terve elu ju võitled ebameeldivuste vastu, kuid noorena sa mitte ainult ei võitle, vaid ka otsustad terve oma elusaatuse.
Nüüd ja praegu!
Kohe!
Sa pead seda tegema kohe!
    Need on nõuded, mis lastakse noorele inimesehakatisele kaela kohe, kui ta on jõudnud murdeikka.
Selles eas sa tahad muidugi olla ise otsustaja, sa ei taha kellestki sõltuda, tahad olla iseenda elu peremees.
Kuid kas sa oled selleks valmis?
Jah, see on üks neist küsimustest, mis leiab tihtipeale eitava vastuse.
Inimene ei ole veel küps, ta ei ole veel valmis alustama iseseisvat elu.

   Mitmes noorsooromaanis, mille ma läbi lugesin, on sunnitud veel päris nooruke laps võtma elu ohjad enda kätte ja alustama iseseisvalt oma elu.
Mäiteks Ene Sepa raamatus "Medaljon", kus  peategelaseks on tütarlaps, kes jääb elu hammasrataste vahele juba 14- aastaselt.
Väike rumal inimesehakatis püüab oma väikese  peakoluga mõelda välja parima lahenduse, mis teeks ta natukenegi õnnelikumaks.
Kuid ei, seda ta ei suuda.
  Ta arvab, et leevenduse tema südamevalule annab alkohol .
Miks just alkohol?
Eeskujuks on talle need, kes joovad iga elukatsumuse ajal ennast täis.
   Siin me näeme, et viga on ühiskonnas.
Kui laps näeb pealt joomist, kas see teda ei mõjuta?
Minu arvates mõjutab.

Neljateistkümne-aastane Heidi läheb, võtab raha ja saadab ühe joodiku poodi.

Mida ostma?
Alkoholi.
Suitsu.
Tikke.
Milleks on noorel tütarlapsel neid vaja?

Kas teda on mõjutanud joodikud?
Ma arvan küll, sest muidu ta ju ei teeks nii.

Ta joob ennast purju ja proovib leida alkoholis oma südamevalule kergendust.
Samal ajal kui tüdruk on ennast  täis joonud, leiab teda üks poiss.
  Seal kohtub tüdruk ka oma elu armastusega.
Aga kui inimene on armunud, siis ei mõtle ta alati peaga ja sellepärast lähebki  tüdruk hiljem kodunt ära.
Tüdruk on noor ja kogenematu.
Temast on muidugi rumal endale laps soetada, aga ta on ju veel täiesti kogenematu..
Seda juhtub tänapäeval tihti, et laps läheb kodunt armastuse juurde.
Paljud arvavad, kodu aiavärava taga on õnn ja paljud lähevadki sealt seda otsima.
   Ma muidugi ei tea, kas varem oli ka nii, kuid ma arvan, et inimene oli, on ja jääb selliseks.
Kõik, mis inimese iseloomu puutub, jääb alatiseks muutumatuks, kuid see, mis meie ümber on, muutub ja iga päevaga aina kiiremini..
  Praegu on kõik suhted ülimalt vabad naiste ja meeste vahel.
Ja jällegi võtavad lapsed eeskuju.

Ma arvan, et sellepärast juhtus ka raamatus "Medaljon" nii.
   Mul on küll raske võrrelda tänapäeva ja seda, mis oli enne, aga kui võtta kasutusele need teadmised, mis mul on, siis tundub, et tänu internetile on palju muutunud.
Ka tänu mobiiltelefonidele ja muudele tehnikaimedele on nüüd elu muidugi kergem ja parem, kuid igal heal asjal on ka tumedam külg..
Väga palju informatsiooni on nüüd noortele kättesaadav ja palju asju, mida enne lapsed ei teadnud sellises vanuses, nüüd teavad.
Raamatus "Medaljon" näeme me, kuidas  veel nooruke tüdruk teadis täiskasvanute elust juba väga palju.
Kuidas ta lihtsalt rikkus oma elu ära või siis just sai õnnelikumaks.
Ma arvan, et emaga tülitsedes ei saa ükski inimene olla õnnelik.
Mina tunnen alati, kui olen emaga tülis, et midagi on puudu.
   Ma arvan, et selles raamatus  on meile mõtlemiseks pakutud üks praegusel ajal kõige olulisemaid probleeme.
Nüüd on see ju juba peaaegu normaalseks muutunud, et tüdruk, ise veel nii noor, läheb elama oma poisi juurde,  endal veel koolgi lõpetamata.
Ning nii noorelt, nagu ta on, saab ta ka emaks.
Mida siin imestada, kui koolis õpetatakse juba, kuidas kasutada rasestumisvastaseid vahendeid.
Neid õpetatakse kasutama mitte selleks, et lapsi sünniks vähem ja inimesed vähem nakatuksid, vaid selleks, et lapsed juba noorelt hakkaksid seksiga tegelema.
Ma arvan, et see on üks järjekordne tõestus sellele, et praegusel ajal on noor olla raskem kui kunagi varem.
Moraalilangus on suur.
   Nüüd on noortel moes  tegelda selliste asjadega, millega vanasti tegeldi alles täiskasvanueas.
Kuna selles vanuses on inimene kõige mõjutatavam, siis kõik see, mis on moodne,  ongi lapse jaoks hea.
Samas raamatuski me näeme, et tüdrukut pilgatakse selle pärast, et ta jäeti maha.
Oleks nagu selline tunne, et nüüd ta jääb moest maha või ei kõlba enam ühiskonda.
Ma arvan, et meie ühiskonna tragöödia ongi selles, et põhimõtted, mida varem peeti tähtsaks, usk, millele toetuti, ja käsud, mida peeti pühaks, on tänapäeval jalge alla tallatud.

   Raamatu algusesse on kirjutatud kaks lauset: "Kui sul midagi pole, siis pole sul ka sõpru.
Kui sul sõpru ei ole, siis ei ole sul midagi.
" Nendest lausetest me näeme, mida väärtustatakse.
Nüüd väärtustatakse sõpru tervise ja pere asemel.
Selle asemel, et hoida oma tervist ja perekonda, tahavad noored olla moodsad ja alustada omaenda elu.
Nad tahavad olla iseseisvad ja lõbutseda sõpradega.
See on populaarne ja järelikult teevad seda paljud ning see tähendab, et see on moes ja see tähendab, et sa oled siin elus moodne ja kõlbad ühiskonda.
Mul on selline tunne, et kõik, mis on halb, tundub noortele lõbus, tore ja õige.
  Nagu perekond ja tervis ei olekski midagi.
Sülitatakse selle peale, mis tegelikult vajalik on.
Ma ei saa aru, miks Heidi läks pärast sõnumit ennast täis jooma, aga mitte ema juurde lohutust otsima.
Kas viga oli emas?
Või hoopiski tütres?
Ma arvan, et ühiskonnas.
Praegusel ajastul ei ole enam moodne olla vanemate võsuke.
Enam ei tohi käia emaga poes või isaga kalal.
Enam ei kehti need peretraditsioonid.
Nüüd ei käi enam lapselapsed vanaema juures sokki kudumas ja pannkooke küpsetamas.
Nüüd ei ole see lihtsalt enam moodne.
Selle asemel minnakse sõpradega kinno, käiakse kohvikutes söömas ja tshillitakse niisama kaubanduskeskustes.
See on moodne ja sellepärast meie, noored, peame nii tegema.
See on nagu ühiskonna nõue.
   Valikuid teha on alati raske, kuid just selles eas on see just eriti raske.
!
See kõik on ju sinu tulevik!
Sa pead teadma, mida sa tahad kindlasti saavutada.
Kuid see on ju nii raske, see on ju noorele inimesele ilmatu koorem.
Pluss veel sõbrad ja lõbusad asjad.
Noor tahab ju tegeleda igasuguste muude asjadega, noor üldjuhul ei taha õppida ja teha selliseid asju, mis talle ei meeldi.
Ma tean seda oma kogemustest, kui väga on vaja teha koduseid ülesandeid, kui vajalik on õppida nii koolis kui ka kodus.

Aga see, et ma tean seda,  ei tähenda, et ma tahan nii teha.
Mulle meeldiks rohkem minna sõpradega õue.
Ma valiksin parema meelega lõbustused ja selle, mis mulle meeldib.
Kuid noor  ju peab, ta lihtsalt peab valima midagi ja pärast vastutama tagajärgede eest.
Teistmoodi ei saa ju.
       Mina arvan, et kuna varem oli töökasvatus ja töö võis leida igaüks, siis kindlasti oli natukenegi kergem.
Siis sai nii mõndagi saavutada, mida nüüd sellises vanuses enam ei saa.
Mina arvan, et noorus ongi kogu elu kõige raskem periood.
Miks?
Ma arvan, et sellepärast, et noorene on inimene veel toores.
Ta ei ole veel küps selleks, et teha seda, mida tal teha tuleb.
Kuigi selles eas tahab inimene iseseisvust, ei ole ta selleks veel valmis.
Paukuvad uksed, lõputud vaidlused ja äkkviha on igapäevased nähtused kodus, kus kasvab mõni teismeline.
Igaüks vihastab, kui arvab, et teda koheldakse ülekohtuselt või et keegi püüab talle kuidagi kahju teha.
Teismelist tabacad vihahood sagedamini, kuna ta ple veel õpinud ennast ja oma tundeid valitsema.
Vanemad arvavad tihti, et lapse viha on midagi väga halba ja et see tuleb võimalikult kiiresti välja juurida.
Probleem võib tekkida eriti siis, kui teismeline ei suuda oma viha taltsutada.
   Siin tuleb jällegi raamatu "Medaljon" peategelane Heidi meelde.
Ka tema paugutas ustega ja riidles emaga.
Ka temale tundus, et temaga käitutakse ülekohtuselt.
Kuigi ema ei taha ju kunagi oma lapsele halba.

Heidi ema tahtis ka ainult  kurja ära hoida.
Kuid võta näpust, ei tulnud see tal välja.
Paljudel perekondadel on selles eas lastega probleeme.
Mina arvan, et teismeline püüab lihtsalt määratleda oma olemust ja tavaliselt nõuab see vanematest erinemist.
Enamik teismelisi saab täiskasvanuks ilma et paneks maja põlema, hakkaks kanepit suitsetama või saaks teismeliseeas lapse.
Ameerika statistika näitab, et 70 protsenti lastest muutub üsnagi oma vanemate sarnaseks.
Selleks on vaja lihtsalt aega, head huumorimeelt, sallivust, püsivust ja armastust.

   Igal ajastul on räägitud, et noorus on hukas.
Seda just vanemate inimeste silmis.
Iga järgnev põlvkond on aga milleski eelnevast üle, näiteks moodsa tehnika kasutamise poolest.
Vanem põvkond, kes on küll elukogenum, ei suuda alati kõiges noortega sammu pidada, neid kõiges kontrollida ja nii võtabki noorus mõnes asjas ohjad enda kätte.

   Lapsepõlves on vanemad siiski oma seemne külvanud, kes palju suutis või oskas, et lastesse õigeid põhimõtteid  juurutada.
Ka kool üldiselt ju õpetab teadmiste kõrval midagi, mis peaks elluastujale alatiseks toeks ja abiks olema, et elada kogu järgnev elu ühiskonda ülesehitavalt, mitte  mahakiskuvalt.

   Meie ajastu noored on selle ühiskonna produkt.
Meie vanemad on nõukogude kasvatusega, mil aastakümneid toimunud väärkasvatus on oma jäljed jätnud ja mõjuvad tänapäevalgi suhteid oma lastega.

Kaugeltki mitte kõik lapsed ei lähe vale propaganda, madala moraaliga seriaalide ja kerglaste romaanide õnge.
  Arvan, et sellised lapsed, keda vanemad suudavad kaitsta, on elus võimelised rohkem saavutama.
Kelle aga puudub õige kodune kasvatus, neile ei suuda kool üksi pakkuda seda, mida nimetatakse kasvatuseks.
Minu arvates tuleks teha lõpp moraalsele allakäigule ja väärtustada palju enam õigeid põhimõtteid.

Noortel peavad olema eeskujud, kelle järgi osata elada!
Arvan, et kui romaani peategelasel Heidil oleksid olnud teistsugused eeskujud, kui tema ümber ei oleks olnud nii palju joodikuid, võibolla ei oleks tema noorus niivõrd keeruline olnud.
Ega oleks nii keeruline pajudel teistelgi tänapäeva noortel.