Nii huvitavat, läbimõeldud ja realistlikult kirjutatud roomani lugesin eesti keeles esimest korda (õpetaja palus mul tunnis lugeda ja jätta selle lugemata ma ei suutnud, selle aja jooksul sain aru, et tahan raamatu lõpuni lugeda).
Siis vaatasin internetist, et Diana Leesalu kirjutas noorsooroomani "Mängult on päriselt", mis võitis  Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev poolt korraldatud 2005. aasta noorsooromaanivõistluse.
Tubli, Diana!
See raamat pani mind mõtlema noorte saatusest.
Vaatamata sellele, et noorte elu mõjutab tugevasti perekond ja ümbritsev keskkond, seal hulgas sõbrad, klassikaaslased, õpetajad, võib aga öelda, et igaüks on ka ise oma õnne sepp.
    Romaanis räägitakse  esmapilgust tavalisest eesti perekonnast, kus on isa, ema, õde ja vend.
Kõikidel on oma probleemid,  kuid selles perekonnas ei mõisteta lähedasi ega toetata, ei hoita ühte.
  Igaüks on omaette  ja püüab elada nii kuidas saab ja oskab.
Tahaks uskuda, et selliseid perekondi on Eestis vähe, et rohkem on " selliseid kenasid armastavaid perekondi, mis on täis sallivust ja üksteisemõistmist.
Ja eelkõige hoolivust.
"(D.Leesalu "Mängult on päriselt").
  Kahjuks elu näitab, et tänapäeval on esile tulnud "isade ja laste" probleem, üks põlvkond ei mõista teist,  paljud õpilased jätavad koolis õppimise pooleli ja lähevad tänavale.
     Romaanis on kaks peategelast: õde-vend Mirjam ja Mikk Janterid, nende kooli direktori lapsed.
  Raamat on jagatud kujunduslikult  kaheks osaks,  kus räägib Mirjam kordamööda oma  ja venna elust.
  Mõlematel on raskeid olukordi palju.
Ühel hetkel  õe ja venna teed ristuvad,  õde püüab venda toetada, andes talle raha, et ta koju isa juurde sõidaks, aga  Mirjam ei suutnud venda hädast välja aidata.
     Mirjam on päris tavaline üheksateistkümneaastane  tüdruk.

Ta ei ole tark ega rumal.
Aga tal on üks suur puudus, ta  sõltub teistest inimestest, ta ei ole iseseisev, on  nõrga iseloomuga.
 Mirjam võiks ülikoolis hästi õppida ja olla tulevikus edukas, aga ta valis endale teise elutee - vabaduse!
Tüdruk sattus kodust ühiselamusse, tal hakkas pea vabadusest ringi käima.
 Keegi ei keela teda, ei ütle mida teha.
Ta oli vaimustuses, et  võib mitte õppida,  ta oli kõigist tüdinenud ja otsis seiklusi.

Vabadus!
Alkohol, uimastid, uued sõbrad - kõik oli nii uus ja huvitav!
Selle asemel, et õppimisega tegeleda, tüdruk hakkas  jooma ja tarvitama narkootikume.
Mirjam võis  uimastitest loobuda, aga ei teinud seda.
Ta võttis eeskuju uutest ühiselamukaaslastest.
Tal on nende hulgas esialgu hea ja kihvt olla.
Noorte mängud.
Algul ta proovis narkootikume,  tundis kaifi, hiljem kasvas see aga üle sõltuvuseks.
Tüdruk vajus elu põhja.
Ta oleks võinud mõelda, mida ta teeb, mille nimel elab ja millega see  võib lõppeda, aga Mirjamil oli  nii mugavam, et temast ei sõltu mitte midagi.
"See ei puuduta mind.

Ma ei ole õel ega südametu!
" (D.Leesalu "Mängult on päriselt")   räägib endast Mirjam.
Ta mõtles  kogu aeg, et ei ole ta mingi joodik, samal ajal tarvitas igal õhtul alkoholi, sest seda tegid  ju teised.
Sealse elu realism oli valus ja nukker.
See oli juba tõeline elu.
Tüdruk valis ise selle tee, oma tuleviku.
Kõige halvem on see, et tänu sellisele eluviisile, kaotas ta oma au ja väärikuse.
Mirjam armus Jartsisse ja andis järele, see aga lihtsalt kasutas  teda ära.
Tulemuseks oli poisist lahkumine, äraminek ülikoolist ja ebaselge tulevik.
Nüüd järgnes mängule päris elu.
Aga kuidas oleks võinud kõik kulgeda, kui Mirjam oleks käitunud nagu iseseisev, tugeva iseloomuga inimene?
Kõik  oleks olnud hoopis teisiti.
Ta oleks  lõpetanud ülikooli, oleks leidnud  hea, huvitava töö, abiellunud ja elanud  oma perega rahulikult, väärikalt ja õnnelikult.
Mirjam Janteri isa oli  koolidirektor.
Tema juurest läks naine ära, aga mees ei proovinud olukorda kuidagi muuta.
Mees hakkas lihtsalt jooma.
Minu arvates tõeline mees pingutaks  ja teeks midagi selle olukorra lahendamiseks.

Kas või räägiks oma naisega.
Loomulikult Mirjami emal polnudki tahtmist tagasi koju tulla ja see on arusaadav, kui kodus istub täiskasvanud mees, kes ei tee mitte midagi, vaid ainult joob.
Milline normaalne naine tahaks seesuguse mehega elada?
Mõtlen, et  keegi.
 Arvan, et kõik oleks olnud  teistmoodi, kui Janter oleks proovinud oma naise perekonda tagasi kutsuda?
Mulle tundub, et kui naine näeks, et ta on  peres vajalik ja asendamatu, et ilma temata kodus  on kaos ja et  kõik igatsevad tema järgi  ja ootavad koju, siis ta tuleks koju tagasi.
Tuleb välja, et isa kaotas ise oma õnne ära.
Ta  otsis õnne pudeli põhjast.
Mul on temast kahju, aga ta on  selles ise süüdi.
 Kümneaastase Miku elu on traagiline ja heldimapanev.
Õde rääkis temast, et "Mikku kutsuti koolis Täpikeseks.

Tedretähtede pärast.
Ma võin vanduda, et pole iial oma elus näinud ühtegi inimest, kellel oleks rohkem tedretähti kui minu vennal.
Või veel punasemaid juukseid või veel suuremaid kõrvu.
Ausõna.
Mikk vihkas oma hüüdnime.

Tõenäoliselt vihkas ta ka iseennast sellise sõnulseletamatult hullu väljanägemise pärast.
" (D.Leesalu "Mängult on päriselt")  Mikk oli õnnetu.
Kõigepealt Mikk proovis tõsiselt isaga rääkida sellest, et teised kiusavad teda, nõudsid temalt raha ja ütlesid talle, et kui raha ei too, siis  isa kaotab töökoha.
Aga Mikk nägi, et isal on täitsa suva, mis probleemid on tema pojal,  isa hakkas karjuma ja ütles, et Mikk on mees, kes peab ise oma probleeme teistega klaarima.
Ja  selle pärast Mikk ei  proovinudki enam isaga rohkem rääkida.
Just isa oleks pidanud Miku hädast välja aitama.
Kes  siis veel, kui mitte lähedased?
Kodus ja koolis ei mõistetud, ei armastatud.
Kodutu elu.
Surm.
Ei nalja ega naeru.
On arusaadav, et Mikul oli väga raske, talle tundus, et keegi teda ei armasta, et kõik inimesed vihkavad teda.
Tegelikult ei hoolinud temast mitte keegi,  nende pere lagunes, isa kippus jooma, ema läks teise mehe juurde, klassikaaslased narrisid  ja kiusasid Mikku.
Igal juhul koolimaja põletamine ei  parandanud tekkinud olukorda.
See oli Miku vale samm.
Mina olen kindel, et kui Mikk ei oleks koolimaja põlema pannud, oleks ta teinud  veelgi  midagi hullemat.
Veel üks rumal, aga arusaadav ja ahastav  Miku tegu, oli kodunt äraminek.
Mikk oli tark poiss, isa sõnul "lihtsalt väike geenius" (D.

Leesalu "Mängult on päriselt").
   Ta sai muidugi aru, et tal pole sooje riideid, raha, ööbimiskohta ega isegi piisavalt sööki, aga tol hetkel kodust lahkumine tundus talle probleemide parima lahendusena.
Politsei  leidis poisi  küll  kohe üles, aga mingi hullu naisega koos põgenes ta Tartusse, kus mitte keegi ei teadnud teda otsida.
Mõtlen, et see ei olnud  küll õige tegu.
Ühelt poolt on hea, et Tartus kohtus Mikk kodutu Sašaga, kellega koos ta sukeldus kohe võõra linna ellu.
Miku  käitumine muutus halvemaks.

Tema jaoks oli  varastamine varem õudne asi.
 Pärast nädalast elamist Tartus ja nälgimist, hakkas ta varastama, et ellu jääda.
Mikk oleks võinud ju iga hetk õe juurde ühiselamusse minna, paluda Mirjamilt raha ja tagasi koju sõita, aga talle meeldis rohkem üksinda Tartus elada.
See oli tema jaoks nii, et Tallinnas, kus olid tema kodu ja kool,  ta ei tundnud ennast vajalikuna, ta oli seal enda arvates ülearune.
Tartus oli poisil täiesti teine tunne.
Ta oli vaba!
Keegi ei alandanud ega kiusanud teda.
Kui tähtis on see inimeste jaoks!
Iseenda otsustuse pärast Mikk hukkus.
Koos kriminaalse noorte kambaga, kuhu kuulus ka kodutu Saša ja mille eesvedajaks oli  Mario, läks Mikk vargile ühte majja, aga ei suutnud loobuda oma elu põhimõtetest - ei saanud varastada asju inimestelt, kes teenisid  ausalt raha ja  ei teinud  teistele mitte midagi halba.
 Ta ei oleks pidanud  sellest  vargusest osa võtma, kuid  ta ei teadnud mida täpselt  tegema peab.
Ta helistas politseisse ja teatas vargusest.
Mõtlen, et Mikk tegi ikkagi selles olukorras õigesti, aga Mario nii küll ei mõelnud.
Just selle pärast ta viskas Miku sillalt alla külma, sügavasse jõkke, kus väike poiss uppus ära.
Ma nutsin seda lugedes kibedalt, mul oli Mikust nii kahju,  ma tundsin, et kõik  me oleme  ta surmas süüdi!
Miks enamik inimesi on ükskõikne võõra häda suhtes?
!
Eriti noorte ja vanurite suhtes!
Võib olla, kui oleks maailmas olnud vähemalt ükski inimene, kes Mikust aru  oleks saanud, teda mõistnud, temasse uskunud ja teda toetanud, oleks Mikk käitunud täiesti teistmoodi, aga nüüd seda keegi enam ei tea ja öelda ei saa.
Nukker lugu.
Mikust on mul  nii kahju!
Ta ei jõudnudki suureks kasvada!
Nüüd ma tahaksin kirjutada Miku ja Mirjami emast.
Tema läks kodunt ära, aga tahaks uskuda, et sai aru, et ilma temata   perekond varises kokku.
Naine sepistas ise enda ja oma perekonna õnnetuse.
Igaüks võib vigu teha, oluline on see, et inimene oskaks, kui veel hilja ei ole, neid vigu ära parandada.
Mirjami ema suutis teha õige otsuse ja tuli perekonna  juurde tagasi.
Loodan, et ema suudab oma meest aidata ning  Mirjamit ka, kes käiski psühholoogi juures abi palumas.
  Ema oli kaotanud küll oma väikese armsa poja, kui võttis oma perre kodutu Saša, kelle jaoks Mikk oli kuldkalakeseks, kes tõi õnne.
Jõudu ja jaksu, sulle ema!
 Jumal, aita neid!
Kokkuvõtteks tahaks öelda, et õnn on tõenäoliselt inimeste kätes.
Ma arvan, et igale noorele oleks kasulik see raamat läbi lugeda ja vastata küsimustele, et kes me siis ikkagi oleme, kui palju me märkame inimest meie ümber, mida me oma lähedastest tegelikult teame, kas võib täielikult teist inimest mõista, kas igaüks võib oma saatust muuta?
Ei tohiks sõltuda ühiskonna arvamusest.
Igaüks meist võiks ise otsustada, kuidas õnne ja edu  targalt säilitada.
Romaan on kohati päris avameelne, kohati liiga julm, aga üldiselt väga tundlik, hoogne, noortepärane  ja hea.
Probleemid, mis on  esile tõstetud, tõestavad, et igaüks võib olla oma õnne sepp.
  Romaan  jätab noortele võimaluse teha oma valikud ise.

Siin ei anta soovitusi ja ei jagata keelde, lihtsalt on kirjutatud ühe pere kurb ja traagiline  lugu.
Loe, mõtle, järelda ja vali ise oma õnnelik elutee, kallis noor inimene!
Jõudu Sulle!