"Mitte keegi ei saa minust aru, keegi ei küsi ka, mida mina tahan ... Ma tahan magada.
Minge te kõik pe... pekki!
"krigistas Mirja läbi hammaste ja lõi paukudes oma toaukse kinni, komberdas voodisse ja jäi kõhuli lamama.
Pisarad voolasid ta silmist ja mõttes trummeldas vaid üks tunne- enesehaletsus.
"Miks kõik ütlevad, et nad armastavad mind, aga miks mina ei tunne seda, et nad armastavad?
Miks?
"   Kui sageli kaebavad noored, et vanemad on  neid oma nõuannetega ära tüüdanud!
See oli, on ja jääb nii seetõttu, et vanematel on vaieldamatu eelis -  nende elukogemus.

Kõik vanemad on omamoodi uhked oma laste üle, kuid kipuvad "kasvatama" ja manitsema ning nendepoolne kriitika ei tundu alati motiveeriv.
Samas on vanematelt tulnud juhised  NENDE elukogemus ja kellegi teise õpetuse järgi elades ei üritagi noored lõppude lõpuks oma nappe kogemusi kasutada.
Noor olla on ikka olnud keeruline, ent meie, 21. sajandi alguse põlvkond,  tunneme lisaks ühiskonna survele ka survet meedia  poolt... Seetõttu on noortel  tekkinud  ebatõepärane  stereotüüp «ilusa lihtsa elu kohta».
Unistatakse lõpetada kool, astuda ülikooli, leida tulevikus hästi tasustatud  töö, kuid kas see kõik täitub?
Kahjuks ei ole meil  sellist usku homsesse päeva, nagu oli meie vanemate põlvkonnal.
Nii ongi kõigil oma salajased mured, mis lumepallina kasvavad.
Ebakindlus tuleviku suhtes tekitab ja  süvendab  stressi ning  mõjub laastavalt inimsuhetele.

    "Noor olla on tänapäeval nii keeruline"  - see teema tundus mulle väga tihedalt seotud Marje Ernitsa noorsooromaaniga "Hei, Dima!
". Teoses leiavad kajastamist  kõige levinumad noorte hingeprobleemid: armastus, üksindus, tunnete virvarr.
 Lisaks peategelaste erinev rahvuslik taust, elustiil, sõbrad ning kõik see põhjustab sageli noorte vahelist mittemõistmist.
Kui lugesin raamatut, lausa hingasin ühes rütmis peategelastega, elasin neile kaasa ja hoidsin pöialt.
Lootsin nii väga raamatu lõpus  teada saada, kuidas nende suhted edasi arenevad...    Peategelased Mirja ja Dima on kaks täiesti erinevat inimest, erineva iseloomu ja käitumisega.
 . ..
"Mirja laskis veel üle keha voolata ja mõtles läinud päevast, tegelikult küll ainult õhtust ja täpsemalt Dimast.
Poiss meeldis talle, aga ta ei teadnud miks"... On ju kõigile teada, et erinevad poolused tõmbuvad.
Minu ja mulle tundub, et ka autori arvates on selle romaani põhiideeks näidata, kuidas igas mõttes  erinevad inimesed tihti leiavad üksteist, imestades ka ise neid vallanud kummaliste tundmuste üle.
Üllatutakse, kui ligitõmbav ning senistest erinev võib olla uus suhe.
Nii läheb  Dimagi kõigest hoolimata  raamatu lõpus linna lootuses  Mirja üles otsida, teadmata, mis juhtunud on, aimamata, mis toimuma saab.
      Kui nüüd mõttekäik inimsuhetele  ja armastusele läks, tahaksin siinkohal  arutleda   armastusega kaasnevate probleemide üle.
Kus iganes jutt noortele läheb, kõneldakse ka armastusest, sest millal siis veel, kui mitte nooruses mõlgutatakse  nii sageli mõtteid  armastusest.
Mirja ja Dima siirast armastust on teoses  põnev jälgida.
Jälgida nende elamusi, tundeid, suhtumist  teineteisesse.

  Kui inimene on armunud, on  tema käitumist kõrvalt vaadata isegi veidi naljakas.
Püütakse iga hinna eest  taas kohtuda inimesega, kes meeldib, tuues põhjuseks erinevaid ettekäändeid.
Armunud Dimagi püüdis selleks, et näha Mirjat,   kas kogemata või mitte,  jätta oma asju  Mirja tuppa.
Peaasi, et  avaneks võimalus Mirjale järgmine kord külla minna.
Nagu kõik armunud noored, püüdsid ka Mirja ja Dima oma tundeid peita.

Ent süda oli armastust täis ja emotsioonid laes... Kõik see on tore, aga... Kas armastus tekitab vaid häid emotsioone?
Ning kuigi armastus peaks olema võime ja soov lasta armastatud inimesel olla tema ise, sunnivad muutlikud mõtted ja tunded fantaseerima hoopis muust.
"Haige, mõtles Mirja ärevusse sattudes, siis ta ehk ei käinudki Svetaga ujumas?
Või käis?
Ja seepärast haige ongi?
Uus informatsioon lõi Mirja mõttekäigud segi.

Mirjat haaras taas paanikahoog ja ta tundis end kui liiva visatu... ". Nii hakkabki ühele poolele tunduma, et ainult tema armastab tõeliselt ja teeb samme täisväärtusliku suhte poole, ise seejuures vastuarmastust saamata.
Sellest peale hakkavad  Mirja ja Dima teineteist  vähem usaldama.
Nende  tundeid ähvardab jahtumine.
Mis  tuleb pärast?
Hingehaavad ja üksindus?
". ..
Vihaselt klõpsas Mirja ukselingi luku alla ja keeras muusika tugevaks.
Nii oli tal vähemalt tunne, et polnud üksi.
Linnas olid autod ja trollid, palju rahvast ja igasugu hääli- kõik see kokku lõi turvatunde.
See oli nagu muusika, muusika, mida ta kuulis iga päev enda ümber ja sees, aga siin oli ta ümber vaid tühjus.
Tühjuses nimega üksindus näis aga inimlapse eluolu eriti kohutav- polnud millelegi toetuda ega kellestki kinni haarata... " Kirjanik osutab raamatus palju tähelepanu üksinduse teemale.
Arvan, et see on kindla tagamõttega, sest tänapäeval kardavad noored üksindust rohkem kui midagi muud, näiteks sõda.
Hiljuti sattus mu kätte ajaleht, milles oli küsitlus üksinduse kohta.
Statistika järgi kannatab üle 70% inimestest üksinduse all ning need  on valdavalt noored inimesed vanuses kuni 30 eluaastat.

Arvan, et autor tegi õigesti, puudutades  romaanis üksinduse teemat.
Marje Ernits kirjeldab tegelaste  läbielamisi, hingeseisundit ja  käitumist.
Üksindus on valulik  protsess, millega tihti kaasnevad  pisarad ning mis närib sind seestpoolt.
See on aeg, mil rohkem kui iialgi varem, vajad kellegi abi, vajad enda  kõrvale usaldavat inimest.
Mirja ainukeseks sõbraks rasketel hetkedel on muusika.
Ainult muusika põhja keeramine tekitab turvatunde ning  loob illusiooni, et üksindus taandub.
Dima  seevastu eelistab vaikust ja tegevusetult voodis lamamist.
Noorel on üksindusest keeruline läbi murda, kuigi olen lugenud mõtet, et vahel on isegi parem üksinda olla, et mõelda läbi kõik, mis muret teeb.
Keegi, kes ei räägiks palju, vaid annaks sulle jõudu lihtsalt oma juuresolekuga, on kõik, mida vajad.
Selleks, et üksindusest pääseda, peab olema  ka usku iseendasse.
Algul on vaja iseendale tõestada, et saad sellest läbi murda,  pärast aga sind ümbritsevatele inimestele.

Jättes  üksinduse teema, tahaksin puudutada  üht  levinud  probleemi, mida kohtab aegajalt  ka trükimeedias - alaealised  võõraste dokumentidega ööklubides.... "Jube palju alaealisi klubis ja valedokumentidega kõik"... Romaanis pole sellele teemale küll palju tähelepanu pööratud, ent kõigile on teada, et tänapäeval katsub üha  rohkem alaealisi ööklubidesse sisse pääseda  valedokumentidega.
Minu tutvusringkonna alaealised, kes sel moel ennast ööklubidesse  sisse pressivad, ei tule sealt peaaegu kunagi kainetena tagasi, nii et vale oleks selline teguviis päris ilma karistuseta jätta.
Romaanis ilmneb  erinevus tänapäeva eluga, sest politsei püüab petturid kinni.
". ..
aga nüüd tuleb kõigil jama," seletas sõbranna Mirjale.
Alates novembrist 2010 ei ole meie riigis  alaealisele oma dokumendi andmine ööklubisse pääsemiseks ega selle dokumendi esitamine alaealise poolt ööklubi töötajatele enam süütegu.

Mul on alati ebameeldiv vaadata fotosid ööklubidest, kus alaealised, alkoholiklaasid käes, rõõmsalt  kaamerasse lehvitavad.
Kas Riigikohtu kriminaalkolleegium arvab, et nüüd hakatakse  vähem valedokumente kasutama?
Mina nii küll ei arva.
Enne valesti rakendatud paragrahv 349  annab noortele justkui enam vabadust.
Aga kas selline vabadus on vajalik?
Hakatakse veelgi enam proovima ööklubidesse sisse saada, sest teatakse  une pealt, et see pole  kuritegu.
Ja ega turvamehedki ei saa midagi teha, kuna seadus  ei luba kutsuda politseid ja valedokumentidega alaealisi  politseijaoskonda viia.
 Sealt edasi on vaid  üks samm tõsiste õnnetusteni... "Jah!
Tegelikult kah... ja veel!
Üks vene poiss lasti seal eile õhtul maha!
" lisas Miku sõber... Kahjuks selliseid juhtumeid esineb ja mitte vähe.
Noormehed lähevad ööklubisse, joovad  ennast täis ja hakkavad siis superkangelasi mängima.
Purjus noormehed tahavad sageli neidude ees demonstreerida, kui tugevad nad on.

Tühjast  tekivad konfliktid, tagajärjeks on kaklused, mis võivad lõppeda vigastustega ning mõnikord  vägagi traagiliselt.
 Aga mitte ainult noormehed, tütarlapsedki  pole enam erandiks.
Nad on mõnikord agressiivsemadki.
 Kurb on, et kakluste puhul jäädakse passiivselt pealt vaatama, nagu oldaks tsirkuses või teatris.
  Olen ka ise mitu korda näinud tänaval kaklusi, aga vaadata ma ei suuda - süda hakkab   pekslema ja ma lahkun.

Pöördudes tagasi võltsdokumentide teema juurde, tahaksin rõhutada, et  valedokumentide kasutamise seaduse tühistamisega on tehtud suur viga.
 Kuigi täiskasvanud peaksid seaduse sunnitagi aru saama, et dokumentide "laenamine" alaealisele on vale.
Tänapäeva keerulises maailmas moodustavad erilise riskirühma minu arvates need noored, kes ei käi  üheski  trennis ega huvitu õigupoolest millestki.
  Nad   ei tea, mida oma eluga peale hakata ning  pärast koolitunde kaovad kuhugi  lähima  nurga taha suitsu tegema.
Teised neist ainult olesklevad  hommikust hilisööni või  tarbivad virtuaalreaalsust.
Sageli ei jõua nad põhikooli lõputunnistuseni.
Tihti sattutakse noortekampadesse ning sealt edasi organiseeritud kuritegevusse.
Neil on tunne, justkui neist midagi ei sõltu.
Näidates, kui täiskasvanud nad on, alustatakse liiga vara intiimsuhteid, hakatakse alkoholi tarbima ja narkootikume proovima - need on levinumad teguviisid.
On ka palju noori, keda vanemad üle mõistuse hellitavad, mille tulemusena hakkab "laps" kamandama vanemaid  ja nõudma neilt kõike, mida  tahab, vaatamata sellele, kas vanematel on  raha või ei.
Minu meelest peaks  iga noor esitama endale küsimuse:  mida head ja kasulikku  olen oma elus seni korda saatnud ?
Arvan, et paljudel jääks  sellele küsimusele vastus leidmata.
     Sageli sattuvad noored kuritegudesse tahtmatult.
 Televisioonile  ja internetile toetudes  võib  tuua üsna palju näiteid.
   Jäädakse kadunuks, sattutakse liiklusavariidesse, lisaks õnnetused tulirelvadega, uppumissurmad, ohud internetis.
Kui palju selliseid uudiseid  kohtame iga päev?
 Kas keegi  sooviks veel  vastu vaielda väitele, et  noor olla on keeruline?

Nii väga tahakse noortele südamele panna järgmist: olge ettevaatlikud, mõelge  peaga, hoolige endast ja teistest.
Siis on  lootust, nagu on veel lootust "Hei, Dima!
" peategelastel Mirjal ja Dimal.

Elukoht: Pärnu