Noorus on peaaegu kõige põnevam ja huvitavam periood meie elus, kuid samal ajal ongi see ka kõige keerulisem aeg.
Just nooruses hakkab kujunema meie isiksus.
Me õpime elu tundma nii heast, kuid ka halvast küljest.
Meie vanemad annavad meile rohkem tegevusvabadust, sest me oleme juba suutelised mõningate probleemidega ise hakkama saama.
Aga mitte kõik noored ei oska  seda  õigesti kasutada.
Mõned täiskasvanud meenutavad oma noorust hea meelega.

Nad naeravad selle üle, kui palju lõbusaid situatsioone on nendega sel ajal juhtunud.
Arvatavasti need seigad ei lähe nendel kunagi meelest  ära ning nad hakkavad rõõmuga nendest oma lastele ja lastelastele jutustama ning suhtuvad oma laste kasvatamisse tähelepanu ja hellusega.

Aga on palju ka neid inimesi, kes ei tahagi mõelda oma noorusest, sest sel ajal nad tegid selliseid vigu, millest neil praegu on tõeliselt kahju.
Kui neil oleks võimalus aega tagasi keerata ja oma noorusesse tagasi sattuda, siis nad kindlasti ei hakkaks neid elu rikkuvaid vigu tegema.
Öeldakse, et see, millega me nooruses patustame, peame me täiskavanuna lunastama.
Ja nii absurdne kui see ei oleks, meie elu ei olene ainult meist.
See oleneb ka sellest, mis meid ümbritseb, meie vanematest, sõpradest ja ka vaenlastest.
Ja kindlasti meie elu oleneb ka ajast, millal me elame, sest erinevatel aegadel on hinnatud ühiskonnas erinevaid väärtusi.
Kui varem peeti väärtuslikuks kollektiivsust, siis tänapäeval on väärtuseks individuaalsus, kus "iga mees on enda eest".

Diana Leesalu raamatus "Mängult on päriselt"  käsitletakse noorust ja noorteprobleeme.
See raamat õpetab meid püüdma vältida neid tegusid, mis on juhtunud selle raamatu tegelastega.
Lugenud selle raamatu läbi, tegin enda jaoks vajalikke otsuseid ja arvan, et need aitavad mind tulevikus.

Esimene ja minu arvates kõige tõsisem probleem, mida selles raamatus käsitletakse, on koolivägivald.
See jama, mis on juhtunud raamatu tegelase Mikuga, sai alguse just koolist ja tema klassikaaslaste poolt kiusamistest.
Tegelikult selleks, et sind koolis narritaks ja kiusataks pole vaja nagu teisest maailmast olla, sa võid lihtsalt natuke oma eakaaslastest erineda.
Erinevus teistest võib praegu  muutuda teie kahjuks.
Ka Mikk, kes oli tedretähilise näoga punapea, erines oma eakaaslastest.
Poiss, kelle isa oli kõigi poolt vihatud koolidirektor.
Lisaks kõigele oli Mikk ka väga oiukas poiss.
Kahjuks tänapäeval on väga sageli just targad õpilased koolivägivallale allutatud.
Ja siis tekibki küsimus, kas on üldse mõtet nüüdisõpilasel tark olla, kui on risk, et teda hakatakse kiusama.
Mõnedki õpilased matavad hirmu pärast oma õppimisandeid ja eluvaateid maha.

Ma ei näe siin teist probleemilahendust, kui  laps teise kooli üle viia.
Aga asi pole nii lihtne.
Vanematel on üldsegi raske märgata, et tema lapsel on koolis probleemid.
Sageli lapsed ei taha mitte kellelegi rääkida, et teda mõnitatakse.
Ta tahab olla hea ja tugev teiste inimeste silmades, tahab, et tema vanemad oleksid uhked tema üle ja ka selle üle, kuidas ta oma probleemidega hakkama saab.
Kui ta ei saa oma probleemidega hakkama, siis ta arvab, et ta on mingisugune nõrk pillitaja.
Just seepärast ta peidab oma sügavaid hingepiinasid ja tundeid  vanemate eest.
Tänapäeval antakse noortele rohkem võimalusi olla iseseisvad, aga ei vanemad ega mitte keegi teine ei õpeta noori, kuidas igapäevaste probleemidega toime tulla.
Ja seepärast katse-eksituse meetodil õpetab elu  meid ületama raskusi nii kodus kui ka koolis.
Aga on see ikka ilmtingimata vajalik?

See, mis raamatus on kirjeldatud, sobib hästi kokku kaasaegse kooliga.
Praegusel ajal on kool meie jaoks mitte ainult koht, kus me omandame teadmisi, vaid see on ka võitlus ellujäämiseks.
Algklassides on vaja leida endale sõpru, põhikoolis on vaja võita oma eakaaslaste usaldus ja austus, aga gümnaasiumis on vaja osata seda kõike mitte ära kaotada.
Teine probleem, mida raamatu autor vaatleb, on kodutute laste elu.
Romaanis sai ka Mikust kodutu laps.
Ta jooksis kodust ära mitte ainult seepärast, et ta pani kuriteo toime ja  kooli põlema.
Ta lihtsalt tahtis ära joosta ka kõikide probleemide eest, mis teda ümbritsesid, st  tahtis leida lihtsama tee oma probleemide lahendamiseks.
Tänapäeval paljud lapsed mõtlevad samamoodi kui Mikk, kuid kahjuks ei saa ei probleemide eest ega ka tegude eest põgeneda, nii nagu ei saa ka iseenda eest põgeneda.
Nõustugem, näib ju lihtsam kodust ära joosta, kui leida oma vanematega sobiv probleemilahendus.
On vaja teada, et ükskõik mis asjaolud raskendavad teie elu, kodust põgenemine ei ole väljapääs.

Selline pealtnäha lihtne tee ei vii ka raamatus mitte kedagi hea lahenduseni.

Samuti Sashat - poissi, keda Mikk põgenedes kohtas, kes oli sunnitud varastama, et raha saada ja endale süüa osta ning ööbida seal, kus jumal juhatab.
Nendel lastel, kes on kodust ära jooksnud, ei olegi teist võimalust rahateenimiseks.

Neil ju ei ole haridust, et endale tööd leida, samuti mitte mingisugust töökogemust ka.
Algul keegi ei mõtle kuriteost kui rahateenimisvõimalusest, kuid kodutu elu sunnib kas raha leidma või tagasi koju naasma.
Mikul ei olnud võimalust tagasi koju pöörduma, sest seal ei oodanud teda mitte keegi ega ka  midagi head.
Põletatud kool ja inimese surm, millest ta  sai tegelikult alles õelt teada,  ähvardavad teda kohtuga.
Samuti polnud Sashal kuhugi tagasi pöörduda.

Ka mina mõtlesin kord samamoodi, kui tundsin vajadust oma probleemide eest ära joosta ja võibolla ka kodunt, kuid mul leidusid need inimesed, kes aitasid mind ja ei lasknud mul sellist viga teha.
Mina olen väga tänulik neile, sest kes teab kuidas kodutu elu oleks mõjunud mulle, aga elada nii, nagu elasid raamatu tegelased, ma kindlasti ei tahaks.
    Elu näitab, et iga aastaga kodutute laste arv ainult suureneb.
Mispärast see võib nii olla?

Mina olen kohanud rohkem neid lapsi, kes jooksid kodust ära lihtsalt sellepärast, et nad ei teadnud, kuidas käituda  ühes või teises situatsioonis, või nad ei teadnud, kuidas lahendada kujunenud olukorda.
Ja siit tuleneb uus probleem, millest ei läinud mööda ka raamatu autor - tänapäeva pered.
Minu arvates kõik saab alguse  perekonnast.
Me oleme seda väljendit palju kordi  kuulnud ja selle väitega tuleb olla nõus.
  Samuti arvan, et laste põgenemisel kodust ilmneb rohkem vanemate süüd.

Loomulikult  jooksid ja hakkavad jooksma kodust ära enamasti lapsed, kes elavad probleemsetes peredes nagu raamatutegelase Sasha juhtumis.
Aga tänapäeval on tekkinud uus probleem, mis sunnib lapsi kodust põgenema.

Kui vaadelda kaasaegseid peresid, siis me võime näha, et terveid perekondi, kus on nii ema kui ka isa, kohtab aina harvemini ja harvemini.
Need on nn poolikud perekonnad.

Raamatutegelane Mikk elabki sellises poolikus peres ja see raskendab tema elu.

Sama on ka  teiste noorte eluga, kes elavad samasugustes  perekondades.
Mikk elab ilma emata, sest too jättis maha oma pere ja läks teise mehe juurde  õnne otsima mõtlemata sellele, kuidas hakkavad elama tema lapsed.
Varem oli lahkuminek erand.
Mis ka ei juhtunud, aga pere pidi jääma kokku.
Praegu aga on lahkuminekuid palju ja kõige rohkem  kannatavad selle tõttu eelkõige lapsed.
Juhul, kui on tekkinud selline olukord, et üks vanematest jätab pere, siis langeb kõik teise vanema õlgadele.
Nüüd peab ta üksinda hoolitsema laste eest ja tegema kõik, et lapsed ei vaevleks pere maha jätnud  vanema puudumise pärast.
Miku isa ei saanud sellega hakkama ja see oli üks peapõhjustest, miks Mikk jooksis kodust ära.

Tema isast sai salajoodik, kes ei osutanud pojale küllaldast tähelepanu ega hoolitsenud tema eest..
Ta ei tahtnud tunnistada ka seda, et tema lapse kallal kasutatakse vägivalda.
Ta oli koolidirektor ja pidi nägema kõike, mis koolis juhtub, aga ta ei näinud kõige olulisemat, seda, et Miku elu ära rikutakse.

Mida võib öelda sellise isa kohta?
Vist ainult seda, et teda ei tohikski isaks nimetada, sest ta ei kavatsegi probleemile lahendust leida.
Ma pean lisama, et see inimene ei tohiks ka koolidirektor olla.
    See ükskõiksus oma poja suhtes mängis otsustavat rolli Miku ja tema isa vaheliste suhete hävimises.
Mikk tahtis rääkida oma muredest isale, aga iga kord kui ta püüdis  vestlust alustada, puutus ta kokku isa vastumeelsuse ja ükskõiksusega.
Vanemad peavad oskama ka kuulata oma lapsi, selle asemel et lugeda nendele ainult moraali.
Ja kahtlemata  suhtluses peavad vanemad  olema võrdsel tasandil oma lapsega, muidu sellest ei tule mitte mingit tulu.
Mulle tundub, et kui Mikk oleks teadnud, et temal on vanemad, kes teda alati aitavad, nõu annavad, teda kaitsevad, siis ei oleks ta põgenenud  ja võibolla ei oleks tal koolis selliseid probleeme olnud.
Aga Mikul selliseid vanemaid ei olnud.
Ka Miku õde ei olnud oma venna elust huvitatud ja veelgi rohkem, ta arvas, et tema vend on totaalselt hull.
Jääb mulje, et Mikul ei  jää üle rohkem midagi teha, kui joosta kodunt ära.

Kogu raamatu ulatuses me näeme, kuidas inimesed suhtuvad Mikusse.
Ema poolt maha jäetud,  ei ole ta vajalik ka isale.
Õde ei taha Mikust kuuldagi, eakaaslased nöögivad.
  Mikk tahab rääkida oma muredest, kuid keegi ei taha teda ära kuulata.
Ta ei ole mitte kellegi jaoks vajalik.
Mikk on nagu orb, kelle  vanemad on ometi veel mõlemad elus.
Oma hüvastijätukirjas Mikk kirjutab, et ta tahaks, et maailm oleks natukenegi rohkem nagu muinasjutt.
Ta tahtis elada ja õnnelik olla ja teha õnnelikuteks ka teisi inimesi, tahtis, et teda märgataks ja üldsegi olla vajalik inimeste jaoks.

Minu arvates olla vajalik on suurim õnn.
Mikk võitles oma õnne eest, aga üksi ta ei suutnud tervele maailmale vastu panna.

Tänapäeval on  väga palju sellist, mis elu raskendab.
Palju  katsumusi,  palju raskusi toob  elu kaasa täiskasvanutelegi, seda enam noortele, kes elus on nõrgem pool.
Arvan, et kindlasti on vaja meeles pidada, et noored  oleme ainult üks kord ja aega tagasi pole võimalik keerata, nii et püüdkem mitte teha selliseid vigu, mida me hiljem kahetsema peame.
Täiskasvanuna  sõltub elu paljuski sellest, mis  noorelt on tehtud või tegemata jäetud ja seepärast on noor olla nii keeruline, eriti tänapäeval.