Ühest küljest on kaasaegsed noored  tõelised õnneseened.
Kiiresti arenev ühiskond muretseb selle eest, et noortel oleks vabadus ja palju võimalusi valida seda, millega nad tõesti tahavad tegeleda.
Ja need ei ole ainult ilusad sõnad - praegu on meil  kõik võimalused oma unistused ellu viia.
Kui keegi tahab näiteks kuhugi sõita, siis on piisavalt võimalusi leida Internetist sobiv projekt, mille kaudu saab seda teha.
Kaasaegsetel noortel on ka palju õigusi - kõik sovijad saavad ise osaleda oma riigi ja ühiskonna elus.
On ka niisugune arvamus, et praegused noored kasvavad lapsepõlvest kiiresti välja ja iseloomult on nad  iseseisvamad ja vanematest sõltumatumad.
Seepärast on meie ühiskonnas suhtumine noortesse väga liberaalne, mitte keegi ei piira meie vabadust.
Vanemad inimesed  annavad meile rohkem õigust valida ise, kui et sunnivad meid midagi tegema.
Kahjuks on meie elus  kõikidel asjadel ka teine pool, mis ei ole kuigi meeldiv.
Esiteks, kui inimesel on palju õigusi, siis on temal ka palju kohustusi.
Praegusest noorest oodatakse liiga palju.
Meie koolis oli hiljuti vestlus ühe külalisega.
See naine näitas meile presentatsiooni, milles peale muu oli ka kaasaegse noore kirjeldus.
Niisugune portree, mis näitas, milline peaks olema kaasaegne koolilõpetaja, kuidas ta peaks käituma ning mida temast oodatakse ja nõutakse.
Meile näidatud kuju oli igast küljest nii ideaalne, et ma kahtlen, et niisugused inimesed kuskil eksisteerivad.

Muidugi, iga inimene peab püüdma end täiuslikumaks teha, aga kirjeldatud omadused olid lihtsalt saavutamatud.
Teiseks, noorus on niisugune aeg, mil täiskasvanud ei suhtu veel sinusse tõsiselt.

Selline vastuolu on noortele natuke raske ja mõistetamatu, sest käituma ja mõtlema peaks juba täiskasvanute tasemel, aga vanematepoolne suhtumine nooresse inimesesse on veel nagu lapsesse.
Kolmandaks, lai valik elus ja suur vabadus tähendavad, et noor inimene ise vastutab enda ja oma elu eest.
Aga kui on palju võimalusi, siis tehakse ka palju vigu, sest noorusel ei ole veel piisavalt elukogemusi, et vigu vältida.
 Vigu on ka erinevaid.
Mõned vead saavad imada noort inimest ka väga raskesse ja ohtlikku olukorda.
Seda on hästi näha Sass Henno raamatust "Mina olin siin".
Peategelane Rass on iseloomult väga südamlik ja truu inimene, ta unistab armastusest ja heast perest.
Nähtavasti saab Rass  aru, mida ta tahab, aga temal ei ole kogemusi, et aru saada, kuidas seda saavutada.

Seepärast teeb ta jälle ja jälle vigu, mis laostavad teda.
Õnneks  suudab noormees peatuda enne, kui on liiga hilja.
Kahjuks ei ole paljud noored võimelised seda tegema.
Seepärast on meie riigis ja isegi maailmas kuritegevus - noored ei saa aru, mis on elus tõesti oluline ja lähevad päris sassi.
Ma ei tea täpselt, kelle süü see on - kas noorte, kes ei taha mõtelda oma tegevustest, või vanemate inimeste viga nende demokraatliku suhtumisega noortesse.
Aga arvan, et kõik on osaliselt süüdi.
     Kahjuks on paljudel inimestel  täiesti ükskõik, et nende suhtumine teistesse inimestesse ning oma elusse saab maailma muuta.

Ükskõiksus on meie ühiskonna peaprobleem, mille tõttu tekivad kõik teised.

Kõigepealt me peame võitlema ükskõiksusega.
Noor olla on tänapäeval nii mõnus, kuid ka keeruline, sest kõik me oleme inimesed, aga inimesed  eksivad tihti.
On vaja enda eest ja oma tegevuste eest vastutada, sest iga inimene on oma õnne sepp.