See oli minu esimene raamat (Sass Henno "Mina olin siin: 1. Esimene arest"), mis oli nii paks ja eesti keeles ja mille ma lugesin täiesti läbi.
Raamat on hea, kuigi mitte just minu maitse järgi, sest seal oli liiga  palu roppusi.
Raamat pani mõtlema, et kas tõesti olen oma elu õigesti elanud, kasutanud võimalusi, mida enam kunagi ei tule, kas ma olen oma õnne sepp?
   Paljud meist tunnevad mõnikord ennast kurvana ja õnnetuna, kuid  ei mõista tihti, et nende elu on nende endi  kätes.

Kõik on võimalik, ainult soovi ja muuda oma elus kasvõi õige natuke.
  Ise tean, et kui inimene  midagi väga tahab, hakkab tegutsema, teeb tööd, näeb vaeva ja  siis, võib täide minna ka unistus.
Unistada tuleb alati suurelt.
Unistuse täitumiseks on vaja seada eesmärgid ning siis täita ülesandeid, mis viivad eesmärgini ehk ilusa unistuseni.
Kas teadis seda Rass, raamatu peategelane?
Kahtlen küll.
Võib olla ta mõtles ka sellest, et ta võib oma elus  midagi muuta.
Kuid ta ei teinud  selle jaoks midagi.
  Ta ei proovinud oma elu paremaks muuta, ei liigutanud lillegi, ei suutnud, oli liiga nõrga iseloomuga.
Ega õnn inimesi otsi, inimene peab ise õnne otsima.
Rass, olles  politsei arestikambris, hakkas mõistma, et ka tema elust võib kellelgi kasu olla, ja pani oma eluloo kirja.
Õnnetus õpetab.

Ka negatiivne kogemus on kogemus, kui teha õige analüüs.
Sellega algas see romaan.
     Rass oli alaealine poiss, kes elas juba vanematest eraldi.
Poisi ema otsustas panna lapse eliitkooli.
Hiljem, kui Rassile oli vaja koolis abi ja tuge,  suri ema kahjuks  ära.
Rassi peamiseks  põhitegevuseks sai söögi jaoks raha hankimine.

Mina elan koos vanematega ja sellist probleemi mul ei ole.
Kuid ma saan temast ikkagi aru.
Palju asju, mida Rass tegi,  ma lihtsalt ei mõista, aga ka süüdistada teda ma ei taha, ei saa ja ei oska.
Mul on temast kahju.
   Kui Rass oli väike, elasid nad vennaga suvel suvilas.
Kord tegid nad rumaluse ja varastasid naabrilt rahakoti, võtsid sealt raha välja ja põletasid rahakoti ära.
Naaber sai teada ja teatas poiste isale.
Isa ütles Rassile, et ta peab juhtunust tema emale rääkima (ema ja isa elasid tol ajal juba eraldi).
Rass armastas oma ema ja ei tahtnud talle haiget teha ja selleks, et ema teada ei saaks, ütles isale, et ema on keelanud isaga suhtlemise.
Rass  oskas küll hästi valetada, kuid oleks võinud  oma emaga aus olla, siis ei oleks ta pidanud võib olla hiljem üksinda elama.
Kõik algab lapsepõlvest ja paljud laste rumalused muutuvad täiskasvanute probleemideks.
Mul on häbi tunnistada, et  olen ka  vahel oma vanematele valetanud,  kuid tean, et oleks parem ja ausam tõtt rääkida.
Vanemad ei ole ju meie vaenlased ja nad proovivad alati meid aidata.

Nii ka Rassi vanemad.
Tänapäeval tunnevad noored ennast iseseisvalt ja nad tahavad kiiremini täiskasvanuteks saada.
Kuid ma olen veendunud selles, et lapsepõlv  ja noorus ei kesta ju kaua ja peaks tõesti igat hetke nautima.
Rassi lapsepõlv oli lühike.
Nii lühike, et ta ei mäletanud isegi, et ta oleks mänguasjadega mänginud.
Tal polnud lapsepõlvest saadik  kõht täis olnud ja rahulikult magada ka ei saanud.
  Ta sai liiga vara meheks.

Elu raskused peegeldusid kogu tema olemises.
Järgmine  Rassi samm õnnetu elu poole oli see, et ta  hakkas varastama, kauplema bensiini ja uimastitega, mida sai karmi ja julma Olari käest.
Sellega seoses tekkis Rassil  palju probleeme.
Püüdes raha teenida mõtleb inimene välja igasuguseid  trikke, selliseid nagu see bensiiniäri, või hoopis midagi muud.
Igatahes "kerge"  raha nimel inimene riskib oma elu ja vabadusega.
Olarit peksti, kuna Rass valetas tema kohta, ja Olar suri hiljem ära.
Politsei võttis Rassi kinni.
See esimene arest võib-olla panigi teda oma elust mõtlema.
Meil väärtustatakse  selliseid  töökohti, kus on sõbralik ülemus, meeldivad töökaaslased, huvitav töö ja hea sissetulek.
See annab inimesele kindlustundetunde, mida kahjuks Rassil polnud.
Kõik tema mõtted olid sellest, kuidas toidu jaoks raha hankida.
Ta ei mõelnud heast elust kas või selle pärast, et ei olnud kindel selles, mida toob talle järgmine päev.
Mul on vanemad, kodu,  mis annab kindlustunde.
Rassil seda polnud .

Pärast vanematest lahkumist oli tema koduks ühetoaline korter, mille kütmiseks tal polnud raha.
"See oli imeväike kööktoaga korter teisel korrusel, ainus aken vaatas välja tänavapoolsest seinast.
Korter oli täpselt nii suur, et poole sellest võttis enda alla voodiks lahtikäiv diivan.
" (Sass Henno "Mina olin siin: 1. Esimene arest") Ta hakkas elama Sädega,  kes ei olnud isegi veel üheksat klassi lõpetanud, vaatamata sellele armastas Rass Renitat.
     Iga  inimese vale samm toob tagajärgi  ja olukordi, kus tal  pole valikut ja ta ei käitu nii, nagu tahaks.
See on nagu  sügavik, mis tõmbab inimest kogu aeg sisse.
Siis kaovad kõik unistused heast elust ära.
Just nagu Rassil.
Ta elas selle tundega kogu elu.
     Kuid aeg ajalt oli Rassil  ka õnnelikke hetki, kui ta unustas selle, kes ta on, kust ta on pärit ja mis teda homme ootab.
See oli siis, kui ta oli koos Renitaga.

Ta meeldis peaaegu kõikidele poistele.
Tüdruk oli nagu  haldjas tema elus.
 Kuid Rass pani Renita ees ukse kinni, sest hakkas   uimastitega tegelema ja tekkis jällegi see ring, mida Rass ei suutnud enam kontrollida ja kust ta ei pääsenud   välja.

Aeg ajalt me kõik teeme vigu.
Me  jätame hüvasti   inimestega, kes meid armastasid, meie eest hoolitsesid ja  kellele me oleme tähtsad.
Õige sõber kaalub enam kui kuld.
See puudutab ka Rassi ja tema sõpru - rajooni kriminaalseid  poisse.
Me vaatame kahtlustusega neid, kes kriminaalsete asjadega tegelevad.
Me ei usu neid  inimesi ja kardame, et nad petavad, reedavad, mõistavad hukka inimesi.
Rass õppis ju heas koolis.
Ta võis ju  oma kooli poistega suhelda ja sõbrustada, kuid ta valis endale teise tee.
Võib olla kartis ta neid rajooni "sõpru".
Keegi talle ei öelnud, et tal on õigus endale paremat  elu valida, kelleks saada ja kellega sõbrustada, leida tõeline sõber.

Võib olla sai ta aru, et  ükskord halvale teele sattudes, ei saa  sellest enam iialgi lahti.
Igal juhul oli ta halva kambaga seotud ja õiget sõpra tal ei olnud.
Kõik halvad asjad Rassi elus algasid siis, kui ta läks kodunt tol õhtul ära, kui Olar, mees rajoonist, tuli vanglast välja.
"Ta ei aimanud siis, et selle ukse taha koju jäi tollel õhtul õnnelikum pool ta surnult sündinud lapsepõlvest.
Ja nii nad astusidki välja elust, kuhu tagasi nad hiljem kunagi ei pääsenud.
Rumal oli arvata, et kõik oli halvasti.

Tegelikult oli kõik hästi, võrreldes sellega, mis edasi saama hakkas.
" (Sass Henno "Mina olin siin: 1. Esimene arest") Kui ta oleks sel õhtul lihtsalt magama läinud, nagu Säde talle öelnud oli, siis ehk polekski ta hiljem vanglasse sattunud.
Tema saatus oli tema enda käes.
     Kahju on sellest, et Rassi vanematel polnud aimugi, mis temaga juhtus.
Kõige kurvem oli see, et temal polnud inimest, kellega ta saaks avameelselt  rääkida ja kelle eest ta ei peaks midagi varjama.
Mul on need inimesed olemas, mu kallid vanemad, temal aga polnud kedagi.
Säde leidis kiiresti endale uue poisi Aivo,  Rassi isa oli oma pojale selja pööranud.
Rass  erines oma vennast nii välimuse kui ka iseloomu järgi.
"Rassil olid sinised silmad, Mõssal tumepruunid.
Rass suitsetas vahetpidamata, Mõssa palju harvem.
Rass oli pikk ja kõhn, Mõssa lühem ja turske.
Mõssal polnud peaaegu üldse juukseid, Rassil oli neid mitu sentimeetrit".
(Sass Henno "Mina olin siin: 1. Esimene arest") Mõssal, Rassi vennal, oli oma elu, kuid ta ei teadnud Rassi  kõiki probleeme ja ei osanud teda aidata.
Ja Renita... Renita,  ei teadnud üldse, mis Rassiga toimub, ainult  loo lõpus hakkas temast natuke  hoolima.
     Ainuke, kes oli temast tõesti hoolinud, oli tema õpetaja.
Ta oleks saanud  Rassi aidata ja nõu talle anda, kuid Rass ei käinud ju koolis.
Mingis mõttes Rass ise ei tahtnud, et  keegi aitaks.
Ta tahtis iseseisev olla, kambas ellu jääda ja mitte peksupoisiks saada.
Selle nimel, et olla tähtis, omada kindlat  positsiooni oma kambas, koolis, klassis on noored võimelised paljuks.
  Kibestunud  Rass ei saanud kedagi usaldada.
See polnud tema valik, seda tegi tema eest elu: muutis teda umbusklikuks.
      Rass, kes räägib endast, et ta on "surnult sündinud", unistas  arstiks saamisest ( ta isa oli arst), elab tulevikuta.
Lähedasi häid sõpru tal polnud.
Ta oli siin, nähtamatu, anonüümne kibestunud romantik, kes ei olnud iseenesest südames halb inimene.
Elu tundus Rassi silmis  lihtsalt liiga julm ja täbar olevat.
See eluline  lugu näitab, kui  keeruliste situatsioonide, raskete probleemide ja ebameeldivate inimestega tänapäeva eesti noored kokku puutuvad, et nad peavad ise endaga toime tulema ja vältima valele teele minekut.
     Igaüks on oma õnne sepp.
Ka Rass.
Ka mina.
Ka kõik inimesed.
Elus pole selliseid situatsioone, kust pole väljapääsu.
Valik on alati olemas.
Teine asi on see, et kas  me teeme  õiged valikud?
Seda  ei teadnud ka Rass.
Lapsena  ta tegi vale sammu ja sealt algasid kõik tema probleemid.
Arvan, et Rassil oli küll raske elu: vaesus, vägivald, esimene kinnikukkumine, kuid  paljus oli ta ise süüdi.
Rass, nagu paljudki noored, ei võtnud elutarkusi tõsiselt.
Vanasõna ütleb, et igaüks on oma õnne sepp.
Kas pole see õige?
Kas polnud Rassil võimalus oma  halvast kambast loobuda ja uut elu alustada?

Andestada isale ja emale ja küsida neilt abi?
Oleme tihti liiga uhked või vastupidi nõrgad,  et oma probleemidest teistega  rääkida, nendelt nõu  küsida.
Minu meelest on just see esimene samm õnne poole.
Meie uhkus ei ole seda väärt, et  oma õnnest loobuda ja sellest saadakse tihti liiga hilja aru.
Igaüks võiks mõelda selle peale, et  kuidas  saaks oma elu paremaks muuta ja olla oma õnne sepaks.