Tänapäeval paljud inimesed arvavad, et sõprade järgi saab öelda, missuguse inimesega on tegu.
Osaliselt on neil õigus, sest kõik veedavad vaba aega oma tuttavate seltskonnas ja seal on oma kombed ja harjumused, näiteks, neil on ühised huvid, jutuajamise teemad ja oma kohtumiskohad, kuhu nad kogunevad ja lõbutsevad.
Aga kõik inimesed on omapärased ja erinevad üksteisest.

Lähimaid sõpru võrreldes, tekib mulje, et see väide on õige, sest neil on nii palju sarnasusi.
Aga paljud inimesed eksivad, sest nad ei tunne ikkagi inimest nii hästi.
Kui minu sõbrad joovad või suitsetavad, see ei tähenda, et mina teen ka seda.
Kas saab siis öelda, et sõbrad peegeldavad inimest?

Minu arvates see kõnekäänd on väär ja ei sobi paljudesse olukordadesse.
Näiteks, minu sõbranna on kinnine ja arglik, ta isegi kardab õpetajalt abi küsida, aga mina olen avameelne ja seltsiv inimene, kogu aeg otsin uusi sõpru.
Mulle meeldib süüa, aga ta kardab paksuks minna ja peab dieeti.
Me oleme nii erinevad inimesed, kuid vaatamata sellele veedame palju aega koos ja sõbrustame juba mitu aastat.
Loomulikult on meil ühised huvid, need on laulmine, maalimine ja sport.
Mis "sõbrad" me oleksime, kui meil ei oleks ühiseid huvisid?
Selles mõttes on kõnekäänd õige, aga me ei ole ikkagi nii väga sarnased.

Uued sõbrad ja tuttavad saavad muuta inimest ja tema vaateid elule.
See juhtus teose "Hanejaht" peategelasega.
Kui inimene veedab palju aega uute tuttavate seas, kes erinevad vägast, ta muutub pikkamööda märkatamatuks iseendale.
See inimene hakkab käituma, riietuma ja isegi mõtlema nagu tema sõber, ta laenab oma parima sõbra harjumusi.
Mõne aja pärast ei saa seda inimest juba ära tunda.

Näiteks, raamatus "Hanejaht" muutus peategelane niivõrd, et ei pannud ise seda tähele, kelleks ta sai ja kuidas ta nüüd käitub.
Inimene ei saa iseennast selles olukorras aidata, aga seda voivad teha tema sugulased ja inimesed, kes muretsevad tema pärast.

Kõige parim lahendus on isoleerida inimene nendest, kes mõjuvad halvasti temale, anda talle aega mõtisklusteks ja oma käitumise analüüsimiseks.
Niimoodi tegi peategelase isa - ta saatis oma poja vanaisa juurde maale, kus Jaan muutus paremaks ja sai teada, mida tahab elust.
Ühelt poolt võib tundada  see  karistusena, aga kui mõelda sügavamalt, isa tahtis ainult head oma pojale.
Lugedes raamatut "Hanejaht" tuli meelde veel üks kõnekäänd: kellega sõbrustad, sellega ühte nägu lähed.
See väljend sobib selle teosega, sest peategelane hakkab narkootikume tarvitama just selle pärast, et tema tuttav pakkus talle proovida.
Nii juhtub paljude noortega.
Nad arvavad, et üks kord ei tee neile midagi halba, siis tuleb veel üks kord ja neil tekib sõltuvus.

Praegu on see suur probleem noorte seas.
Noored inimesed ei taha kuulata, et suitsud, uimastid ja alkohol kahjustavad tervist ja võivad isegi tappa, kui tarvitada neid liiga palju.
Kõik see on ainult ühe asja pärast, et olla  populaarne teiste seas ja tunda kaifi.
Mul ei ole tuttavaid, kes tarvitavad narkootikume, aga on neid, kes suitsetavad, kuigi neid ei ole nii palju, ainult mitu inimest.

Nad teavad, et suitsetamine kahjustab tervist, aga nad ei taha suitsetamisest loobuda, kuid arvavad, et teevad seda pärast, kui see muutub tüütuks või kui nende tervis halveneb selle tasemeni, mil suitsetamine muutub juba ohtlikuks.

Mind teeb kurvaks selline suhtumine oma tervisesse.
Tean, et mind see ei puuduta, see on nende elu ja nad ise otsustavad, kuidas elada.
Lihtsalt tahan seletada neile, milleni viib selline suhtumine.

Ise ma väldin läbikäimist nende inimestega, kes on millestki sõltlased, sest ei tahaks rikkuda oma elu mingi rumaluse pärast või sattuda sellisesse olukorrda nagu raamatus "Hanejaht" peategelane Jaan.
Minu meelest oli see väga rumal viga, kui ta arvas, et kõik on kontrolli all.
Seda raamatut lugedes saad aru, et maailmas ei ole kõik nii hästi, kui tundub.
Pille ja tema vend Dan ei olnud tegelikult nii head inimesed nagu seitsmeteistkümneaastane poiss arvas, aga elu on karm.
Selliseid inimesi on palju tänapäevases elus.

Need inimesed petavad teisi ainult kasu saamiseks, hoolimata sellest, mis saab kannatanutega edasi.
Korralikud inimesed peavad olema ettevaatlikud selles suhtes, et mitte sattuda pahandustesse, ohtlikkesse ja teistesse halbadesse olukordadesse.
Teos annab võimaluse teise inimese vigadest ja kogemusest midagi uut õppida enda jaoks.
Tavaliselt inimesed ei pane tähele, kellega nad sõbrustavad.
Üldiselt sõprade üldiste käitumise joonte järgi saame aru inimese eelistustest, aga tema enda iseloom jääb varjatuks.
Oleks hea jälgida oma parima sõbra käitumises halbu joone ja arutleda seda temaga, et neid parandada, sest paljud teised inimesed vaatavad alguses sõpru ja siis ainult sinu enda omadusi.
Ise pead otsima sõpru, kes ei valetaks sulle ja ei jätaks sind hätta.

Jaan Tangsoo tegi õigesti, et kirjutas selle teose oma elukogemusest lähtudes.
Selleks oli vaja julgust, sest mitte kõik inimesed saavad oma õnnetustest elus rääkida maailmale.
Teoses sarnaneb ta iseenda hanega: "Olin olnud nagu hani, kellele pudistatakse ligimeelitamiseks midagi ette ja kes tuleb kael õieli seda noolima ning kellel siis ootamatult kõrist rabatakse".
See lause iseloomustab õigesti seda, keda petetakse ja siis kasutatakse ära.
Mulle tundub, et see raamat on üks võimalikest abivahenditest neile, kes soovivad oma elu muuta paremaks, väärtuslikumaks.
Selleks tuleb eelkõige aru saada iseendast ja oma haigustest, mille nimi on narkomaania, ning alustada siis tõsist, kuid mitte sugugi lootusetut tööd iseendaga.
Ärgu peljaku seda raamatut ka need, kellele süstida või mitte süstida pole probleemiks või kes elavad või puutuvad kokku narkomaaniga.
Arvan, et ehk aitab see raamat paremini mõista ja aidata...