Noorus... See on suurte lootuste, unistuste ja suurejooneliste projektide aeg.
Aeg, kui oled kindel selles, et iga uus päev toob sulle palju väljakutseid ja meeldivaid üllatusi.
Noorus on armastuse aeg.
Armastuse, mis on siiras, truu, kirglik ja hull.
Noorus on aeg, kui kuuled sõnu "Ma armastan sind igavesti, kuni hingan" ja sa usud seda ning sinu näole ei ilmu sarkastiline naeratus.
Ainult nooruses me näeme igas naeratavas inimeses sõpra.
Kui palju luuletusi ja laule on pühendatud noorusele!
On pühendatud vaatamata sellele, et nimelt nooruses  teeme kõige absurdsemaid ja hoolimatumaid tegusid.
Kogu inimkonna ajaloos on  noored  olnud alati nagu lootuste sümbolid.
Noorte õlgadele pandi ja pannakse reformide ideed ja uute alguste koormus.
Just noored põlvkonnad peavad hävitama vanu reegleid, sihtasutusi, mis ei too kasu ja ei tööta enam tänapäeval, peavad parandama oma vanemate vigu.
Ja seda sageli ühiskonna täieliku vastuseisu foonil.

Hoolimata sellest, et teaduse ja kõrgtehnoloogia areng viib meid tsivilisatsiooni teel edasi, noorte olukord ei parane ja  saab hoopis üha rohkem ja rohkem kannatada.

Narkomaania, alkoholism ja kõlvatus teeb seda, et HIV-i nakatunute arv kasvab katastroofiliselt kiire tempoga.
Iga päev  võtab noorte inimeste seast  ära tugevaid, ilusaid ja andekaid inimesi, kes saaksid tuua valgust ja rõõmu teistele, teenida oma riiki ja rahvast.
Kuid paljud noored ei kujuta oma tulevikku ette, ei näe oma ülesannet selles elus!
Aga võib-olla nad lihtsalt ei taha... Traditsioonide  unustamine ja moraalsete põhimõtete hooletussejätmine tähendavad, et tulevikus ootavad  meid ees rasked tagajärjed kogu inimkonna jaoks.
Vanemaid ei austata, armastus on tühi sõnakõlks... Jah, seda on hirmus kuulata.
Just niimoodi mõtlevad  kahjuks  paljud tänapäeva noored.
NOORED, kellel on palju jõudu ja eluenergiat, mida sageli kulutatakse otstarbetult.
Noored, kes peaksid olema nagu valgusekiired hallides päevades.

Mis on selle olukorra põhjus?

Jaan Tangsoo raamatus "Hanejaht" kujutatakse minu arvates mitte ainul tänapäeva noorte reaalset olukorda, vaid näidatakse ka probleemide põhjusi.

Selle teose süžee on päris lihtne.
Rikka ärimehe poeg sattub narkodiilerite kätte.
Teda pannakse nõela otsa  eesmärgiga võtta tema isa rahakotist nii palju raha kui on võimalik.
Kurjategijad ei eksinud ,ohver ei osanud vastu panna ja sattus meelitajate lõksu.
Ja "söödaks" sai noore ja kogemusteta noormehe jaoks  tüdruk Pille, kes kutsus teda Peterburi reisile.

Kui unustada esimeste lehekülgede sisu ära, on väga raske aru saada, kuidas võis see noormees nõustuda sellise seiklusliku reisiga praktiliselt tundmatu neiuga.
Aga...    "Mu vanamees on täielik topis!
" Milline ebameeldiv märkus  inimese kohta, kuid siin on juttu  isast, kõige lähedasemast inimesest.
Niisugune mittestandardne algus häirib ja tekitab lihtsalt segadust.

"Ma tean, et mul on isa olemas.
Ma elan temaga ühes ja sessamas majas, aga samal ajal on ta minust kaugemal, kui mõni samblavärvi marsielanik... " Siin ilmneb mitte ainult agressioon... Siin mängib kurbus, pahameel ja pettumus.
Kui lugesin esimest lauset  esimest korda ,oli minu peas  vihase, kontrollimatu teismelise kuju, kellele ei ostetud uut elektrikitarri või rula.
Mida rohkem  ma lugesin tema ülestunnistusi, seda enam tundsin talle kaasa.
See on väga kurb lugu... Pärast ema surma kaotas poiss automaatselt  ka isa.
Mul on kahju sellest isast, kes sulgus oma leinas.
Ta jookseb ja ei tea kuhu.
Tema ainuke eesmärk on teha karjääri.
Aga hinges on tühjus... Ta jäi üksi oma hädaga ja kaotas pikkamööda poja.

"Ma tahaksin temaga rääkida.
Tahaksin, et mul oleks normaalne isa, kellega oleks võimalik vahel kas või loragi ajada või malet mängida või siis ükspuha mida teha... "  Arvan, et kõik vanemad, eriti need, kes on  edukad karjääris, peaksid selle raamatu läbi lugema ja oma elu analüüsima.

- Räägime hiljem.

- Õhtul, poiss... - Tõesti ei ole aega... - Saan aru, mul on kiire.

Kui teie jutt lapsega näeb välja samamoodi, siis on vaja midagi muuta, kuni pole hilja.
Vastasel korral ei ole mõtet imestada, kuidas teie poeg või tütar võis langeda narkomaanide, alkohoolikute ja petturite küüsi.

Psühholoogide andmetel tajuvad noorukid  palju teravamalt  ümbritsevat tegelikkust kõigis tema ilmingutes.
Sellega on raske vaielda.
Niisugune mõiste nagu "puberteet" on kindlalt juurdunud meie mõtetes.
Me võime targa näoga kasutada psühholoogilisi mõisteid, rääkida tänapäeva noorukite probleemidest, aga kui me tuleme koju, siis me ei märka, et meie lapsel on vaja meiega rääkida, et tema silmades on pisarad.

Kui lapsed ei leia oma vanematelt abi, siis  avavad nad tahtmatult  oma elus ukse niisugustele nagu Pille ja Dan.

Selle raamatu peategelane jutustab oma lugu endast  ja ei avalda oma nime.
Mugavuse pärast hakkame teda nimetama lihtsalt "TEMA".

Ainuke asi, mis tõesti rõõmustab, kui loed seda raamatut, on see, et kõik läbielamised ei läinud selle noormehe jaoks asjata ja kasutult.
TA teeb õigeid järeldusi, TA  mõistab nende probleemide põhjust... Kergeusklikkust... Jah... Mõnikord  tahaksid nii väga kellegagi rääkida oma muredest, nutta rätikusse... Ja kui tähtis on, et sellisel hetkel on sinu kõrval inimene, kes oskab sind kuulata ja mõista.
Kui ohtlikud on need minutid, kui  on tunne, et oled valmis avama oma hinge igaühele, keda kohtad tänaval, et  oleks  ainult kergem hingata... Selline hetkeline nõrkus võib muutuda tragöödiaks.

TA riidles oma tüdrukuga, TEMA isal ei ole kunagi piisavalt aega, et isegi rääkida pojaga.
Ta muutub lihtsaks saagiks petturitele ning tuleb Peterburi reisilt juba narkomaanina.

Ma ei tee aktsente füüsiliste ja moraalsete kannatuste kohta, ma ei hakka arutlema sellest, kui lihtne on  kaotada inimese nägu mõne nädala jooksul.
Need on narkootikumide tarbimise tagajärjed.
"Narkomaan" kõlab nagu otsus, millele inimene ise  alla kirjutab ja oma elule kriipsu peale tõmbab.

Minu jaoks pakub suuremat huvi selle ülestunnistuse teine osa.
Nimetaksin seda "taassünniks".
Ühe ebaõnnestunud varguse ajal murdis  TA  jalaluu, mille kohta TA ise arvab, et see oli " kõige parem asi, mis temaga uimaste kuude jooksul üldse oli sündinud".
TEMA isa sai lõpuks teada oma poja hädast.
"Paps" otsustab saata TEDA külla vanaisa juurde.

Kui ausalt öelda, ma ei kujuta ette, kuidas isa ei saanud aru varem, mis pojaga toimub.

"Olen kodust juba nii palju asju minema tassinud, et ta oli nende puudumist kindla peale märganud.
"  Kui ta ikkagi märkas samade asjade puudumist, miks ta ei proovinud situatsiooni välja selgitada!
?
Muidugi, kui teie kodust hakkavad asjad kaduma, on see tõsine põhjus muretsemiseks.
 Ja see on normaalne reaktsioon iga inimese puhul.
Kui romaani alguses näeme  inimest, kes on väga materiaalne, siis tekib küsimus: Kas inimene, kelle põhimõte on raha, võiks niimoodi käituda selles olukorras?
See katkend kinnitab seda, et  peategelase isa on väga õnnetu inimene.
Ta on nii suletud reaalsuse ees, et lihtsalt ei taha mõelda, ei taha uskuda, et tema pojaga toimub midagi halba.

Tema ükskõiksus on nagu kaitsereaktsioon, mis aitab alguses mitte märgata probleeme ega anda võimalust neid lahendada.

Vaatamata rasketele kannatustele, nii vaimsetele kui  füüsilistele, kontrollimatule soovile põgeneda linna ja saada järjekordne annus, ime toimub.
Algab aeglane, mitte ainult laastatud keha, vaid ka tuhandete lukkudega suletud   hinge taastumine.
Aga mis on põhjus?
Puhas maaõhk, ilus loodus või kodupiim?
Võib-olla need faktorid mängisid ka tähtsaid rolle.
Kuid peamine asi on see, et selle noormehe ellu ilmus inimene, keda ta võis täiesti usaldada.

"Nii imelik kui see  ka pole,oli kõige nende vaevuste ajal mu kõige suurem tugi vanaisa.
Ta ei saanud küll midagi teha, mind aidata ega mult peavalusid ära võtta, agaTA OLI ALATI LÄHEDUSES, tal oli minu jaoks aega... tal pole kunagi kiiret nagu papsil.
"  "Ma kinkisin talle oma usalduse,sest mul ei jäänud muud üle.
Vanaisa tegi minu suhtes täpselt sedasama ja olgu ma neetud, kui peaksin tema usaldust kunagi kuritarvitama.
"  "Ma poleks uskunud, et võin ühegi inimesega enam nii usalduslikku vahekorda sattuda, aga näe - polnudki palju vaja... "  Jah, tõesti!
Mida on veel vaja?
Olla tähelepanelikum, hoolivam üksteise suhtes.
Aga nii raske on jälgida neid lihtsaid põhimõtteid, kui armastus on asendunud seksiga, kui esikohal on karjäär, kui inimese elu ei ole väärt pennigi.

"Ära karda vaenlast, sest kõige hullem asi, mis ta võib sulle teha, on sind ära tappa.
Ära karda sõpra, sest kõige hullem asi, mis ta sulle teha võib, on sind reeta.
Kuid karda ükskõikseid inimesi, sest just nende vaikival nõusolekul toimuvad kõik reetmised ja tapmised.
"  Kui  saad teada sõprade reetmisest, kui mõistad, et armastatud inimene on sinu kõrval ainult raha pärast, siis tuleb pettumus ja oht, et sina saad samasuguseks ükskõikseks.
Meie elus on nii palju asju, mis näevad ilusad välja, aga sees on surm.
Ei ole kogemust, ei ole varasemat kokkupuudet ja  soontes  keeb noor veri, seiklusejanu,  mida toidab nooruslik maksimalism.
Ja ei ole kedagi, kes  oleks toeks.

Minu meelest on  tänapäeva noorte olukord eriti raske sellepärast, et me peame elama täieliku ükskõiksuse õhkkonnas.
Pereväärtused taanduvad tagaplaanile ning igavesti kiirustavate emade ja isade tüüp on muutumas põhiliseks.

Kui vaatame ringi, siis näeme, et on väga palju ühe  vanemaga peresid.
Minu klassis on suur osa selliseid.
Ja see on ebanormaalne olukord!
Inimesed lähevad lahku, aga mõtlevad ainult endale, mitte laste heaolule.
Lapsed elavad vanemate lahkuminekut üle väga raskelt eriti teismelises eas.
Kui otsustasite, et teie vahel enam ei ole armastust ja ainuke väljapääs on lahkuminek, siis mõelge ka sellest, mis toimub teie lapse südames, kui ta armastab teid mõlemaid!
Laste jaoks see on suur tragöödia, mis mõjub halvasti psüühikale ja võib jätta tagajärgi kogu eluks.

Tänapäeval on tavaline situatsioon, kui vanemad töötavad välismaal, sellepärast, et ei leia tööd oma riigis.
Lapsed kasvavad koos vanavanematega.
Minu arvates ei ole see ka õige.
Vanaisad ja vanaemad on muidugi head, kuid nad on kergeusklikud ja ei märka sageli probleemseid olukordi, mis tulevad esile lapselaste elus.

Reklaam... Igal pool on reklaam: telekas, arvutis, ajalehtedes, tänaval jne.
Reklaamidest vaatavad õnnelikud inimesed, õllepudel käes, nagu tahaksid öelda: Vaata ,kui hea on olla!
.
Joon ja mul on lõbus ja olen parim!
"  Kui rääkida tänapäeva filmidest, siis igal kanalil jooksevad filmid täis seksi ja vägivalda.
Aga kus on tõelised tunded ja tõeline armastus?
    Kõik on lubatud... Kõik on müügiks... Hinged on näljas ja otsivad toitu.
Aga nad ei leia seda.
Ja sellepärast ongi tänapäeva noortel nii raske elada.