Ärgates hommikuti üles me ei tea, mis meid täna ees ootab.

Äkki võib juhtuda nii, et ärgates ühel ilusal päeval ja vaadates telekat, saad teada, et täna tulebki see "viimnepäev" meie elus.
Ja nüüd, kui sa tead, et sul jäi mõni tund elada, kuidas sa kavatsed oma aega veeta?
Kas oma perega, sõpradega?

Või soovid täide viia mingit oma unistust, näiteks lennata kuumaõhu-palliga ja viimast korda vaadata meie ilusat loodust või nautida loojangut istudes oma kallima inimesega  ja juues kokteili... ?

Aga kui sa oled liiga noor kõigeks selleks?
Mõned meist tahaksid lihtsalt peita end kaissu ja kuulda kellegi sõnu, et kõik on korras.
Mõned aga tahaksid proovida midagi sellist oma elus, mida polnud kunagi varem teinud.

Need võivad olla nii tavalised asjad nagu alkohol või suitsetamine või isegi narkootikumide pruukimine.
Need kolm asja mõjuvad väga meie tervisele ja mitte kuigi hästi, eriti viimane neist.

Miks juhtub nii, et noortel tekkib soov proovida oma elus narkootikume?
Kas keegi pole neile koolis või kodus öelnud, et proovides neid üks kord sa võid sattuda sõltuvusse nendest oma elu lõpuni.
Jah, on ka neid inimesi, kes proovides üks kord ei tahagi enam, kuid tihti juhtub nii, et noored jäävad sõltuvusse.

Tänapäeva noori ei saa üldse võrrelda noortega, kes elasid 30 aastaat tagasi.
Tol ajal inimestel olid teised huvid ja keegi neist ei saanud isegi kujutata endale ette, et võib nii vabalt osta narkootikume, nagu seda võib teha tänapäeval.

Millest siis noorel sünnib see soov proovida uimasteid?
Äkki  on see kaasasündinud pahe ja on tema geenidesse programmeeritud ja organism lihtsalt ootab millal tuleb see x-päev.
Seda me ei saa teada kunagi, see lihtsalt juhtub ja kõik.

Noortel on nii keeruline elada tänapäeval, kui neid keegi ei toeta ja ei kingi neile oma soojust.

Noorus on aeg, millal igaüks tahab saada põnevaid muljeid ja seiklusi.
Ja tihti nad võivad olla väga ohtlikud tervisele.
Ei tohi kohe süüdistada noori, nad pole süüdi, et niimodi töötab nende aju.
Kõigis on süüdi bioloogia ja raha.

Liiga suur protsent noortest hakkab tarbima narkootikume, sest neil on liiga palju raha, täpsemini öeldes nende vanematel ja on võimalusi osta seda, mida teised ei saa.
Lõpuks ometi selle raha eest, mis nad omavad, noored ei tea juba mida osta, sest neil on kõik, mida nad tahavad ja isegi rohkem.
Nii tekibki neil soov proovida midagi uut ja see polegi nende jaoks eriti probleemne, sest raha on neil olemas.
Kõik võib alata sellest, et laps proovib oma elus esimest lonksu alkoholset jooki, siis ta saab aru, et sellest tal ei piisa ja on vaja uusi aistinguid.
Järgmiseks sammuks tuleb proovida esimest korda suitsutõmmet ja siin paljud saavad aru, et kuidagi ei saanud sellest kaifi ja peaks nüüd ka lõpetama sellega.

 Väga tähtis on see, et last ümbritsev seltskond oleks ka selline, mis ei tarbi alkoholi või narkootikume.
Sest nagu me teame, on see väga tähtis asi, sest just siit võivad alata erinevad probleemid.
Nagu see tihti juhtub, laps satub sellisesse seltskonda ja selle mõju all hakkab tegema selliseid asju, mis vanemaid üldse ei rõõmusta.

Järgmiseks sammuks ja kõige ohtlikumaks võib muutuda narkootikumide tarbimine.
Ja siin, isegi nendel, kellel on tugev tahtejõud, ei saa juba ütelda "Ei"!
narkootikumidele, sest see on nagu sinu esimene suudlus ja pärast esmakordset proovimist sa tahad veel ja veel.
Kuidas siis teha nii, et noored isegi ei mõtleks proovida narkootikume?
Mitte anda taskuraha?
Kontrollida kellega nad suhtlevad?
Lihtsalt peab kasvatama oma lapses vastikustunnet kõikide nende asjade vastu ja muidugi kontrollida, millele kulutab sinu laps raha ja milline seltskond teda ümbritseb.
See võtab küll palju jõudu, sest noortele kunagi ei meeldinud, kui neid kontrollitakse, sest nad arvavad, et on suureks kasvanud ja võivad ise otsust vastu võtta.
Aga see pole kaugeltki nii.

Tuleb välja, selleks, et laps oleks reaalselt tubli kõiges, nagu tahaksid vanemad, peab lapse eest väga hoolitsema ja osutama talle tähelepanu.

Vanematele tihti ei meeldi, et noored istuvad nii kaua arvuti taga või ei loe neid raamatuid, mis anti koolis lugeda.
Nad mõtlevad, et nende lapsed võiksid kulutada oma aega palju huvitavamatele asjadele, kui videote vaatamine Youtubist või uue seiklusraamatu lugemine.
Aga see pole õige.
Kui need asjad huvitavad sinu last, sa pead ka tundma huvi.
Sest nii saavad vanemad hoida sidet oma lastega ja näevad laste silmades välja kaasaegsetena ning nii saavad ka teada, mis tõeliselt huvitab last ja millest ta mõtleb.
Paljud vanemad mõtlevad, et nende lapsed on isegi paremad kui inglid: kunagi ei tee  midagi halba.
Aga tegelikult pole see kaugeltki nii.
Ja lapse käitumine ei sõltu, kui hästi te olete oma last kasvatanud, on rohkem tõenäoline, et kõik noored teevad midagi sellist, mis vanematele küll ei meeldiks.
Ja vanemad, kes ütlevad: "Ainult mitte minu laps!
" eksivad sügavalt.
Nad arvavad, et teavad kõikidest sammudest, mida teevad nende lapsed, aga tihti juhtub ,et see pole sugugi nii.
Ja tahaks teada, miks nii juhtub?
Vastus on lihtne-liiga vähe tähelepanu osutatakse oma lastele ja nad tunnevad end mahajäetuna.

Kas olete kunagi lugenud Jaan Tangsoo raamatut "Hanejaht"?
Ei?
!

Siis olete palju kaotanud.
Sest just siin näitab autor meile, milleni võib viia vanemate ükskõiksus oma lapse suhtes.

Raamat algab noormehe loost, milles ta räägib meile sellest, kuidas ta on tüdinenud, et isa üldse ei veeda temaga aega, kuigi poiss seda väga tahaks.
Ta hakkab juba kahtlema, kas tal on üldse isa olemas või mitte, sest isa ainult töötab ja kogu aeg ütleb, et tal pole aega.
Kuidas võib nii olla, et oma poja jaoks pole aega?
Sellele noorele, kes ainult tahakski veeta oma isaga aega, teha midagi koos, kas või mängida malet või ajada juttu, ükskõik mida, lihtsalt tunda, et isa on sinuga ja mõtleb sinule.
Isal on järgmine argument eneseõigustamiseks: kõik need jutud võtavad aega, aga aeg on raha.
Võib olla ta mõtles, et mida rohkem raha ta saab  teenida, seda rohkem ta saab oma poega õnnelikuks teha, aga vist unustas, et ainult raha ei tee kedagi õnnelikuks.
See ainult rikub inimest.
Aga vaadates situatsiooni lähemalt, saame aru, et isal oli ka väga raske olla, sest ta kuidagi ei saanud oma naise surmast üle ja kandis oma poja ees ainult maski, sest ei tahtnud näidata oma nõrkusi ja kõiki oma üleelamisi hoidis enda sees.

Niimoodi ta kaugenes oma pojast ja see polnudki õige, sest noorus on see keeruline aeg, kui keegi meist ei tea, mis võib juhtuda meie lastega.
See ükskõiksus ja ajapuudus mängis suurt rolli noormehe elus, kuigi ta päriselt ei süüdista kõiges oma isa.

Aga teeme silmad lahti: nii kaua, kui me elame vanemate juures ja ei ole veel täiskasvanud, nad peavad meie eest hoolitsema ja vastutama.
Ma ei tea kuidas teistes peredes tavaliselt kasvatakse lapsi, aga minu vanemad kogu aeg ütlevad mulle, et kuna ma pole veel saanud 21 aastat vanaks, vastutavad ja hoolitsevad nemad minu eest.
Kogu aeg nad annavad mulle lootust, et homme tuleb uus päev ja kõik mured kaovad.
Õpetavad mind, kuidas peab käituma, mida võib teha ja keda võib usaldada.

 Mis me siis saame veel teada noormehe jutustusest?
Et just tema isa kogu aeg kordab, et ära usu kedagi ega midagi.
Kuidas ta saab siis üldse elada, kui kedagi ei usalda?
Isast on muidugi kahju, sest ta kaotas oma lootuse naise surmaga, aga see usaldamatus mõjutas ka suhteid inimestega ning kogu tema ja poja elu.
Noormees saab muidugi aru, et kõiki inimesi ei tohigi usaldada, peab õppima ära tundma, kes on hea inimene, kes mitte, keda võib usaldada, keda  mitte.
Jutustusest saame teada, et noormees tahaks väga kedagi usaldada, aga lihtsalt ei oska valida häid inimesi ja sellepärast satubki ta uude seltskonda, mis muudab tema elu tundmatu-seni.

Ühel päeval tutvub ta ühe uue tüdrukuga, kellega ta tunneb end teistmoodi, sest ta sai olla temaga täiesti vaba ja ei pidanud mängima kedagi teist, kes ta tegelikult polnud.
Neiu, kelle nimi on Pille, muudabki tema elu, kuid mitte paremaks.
Koos reisivad nad Venemaale ja seal Pille pakubki talle esimest korda proovida narkootikume, mille peale noormees annab nõu.

Tänapäeval kasvab narkootikumide tarbimine noorte hulgas iga aastaga.
Inimene, kes hakkab tarbima narkootikume muutub ja tema aju ka.
On olemas mitu liiki narkootikume.
Näiteks paljud minu tuttavad ja sõbrad on proovinud oma elus suitsetada narkootikume ja paljud neist pole kaugeltki täiskasvanud.

Kirjeldades oma tundeid peaaegu kõik ütlesid, et esimesel korral nad ei tundnud midagi ja kaifi ei saanud.
Mul on olemas ka selliseid sõpru, kes on suitsetanud narkootikume iga nädalavahetusel ja nende jaoks oli see norm.
Nad pole mingid narkomanid ja õpivad koolis päris hästi, lihtsalt neile meeldib saada uusi elamusi.
Minu sõbra jutustusest sain teada, et kui ta proovis esimest korda seda rohtu suitsetada, tundis ta lõbu ja pärast seda depressiooni.
Sellega tulid tal ka muutused organismis: tema südamelöögid olid liiga kiired ja jalad jäid nõrgaks.
Järgmisel päeval ta ei tundnud midagi.
On olemas tuttavaid, kes on proovinud tugevamaid narkootikume, näiteks LSD-d, heroiini.
Aga kõik neid ühendab üks asi: kõik nad tahtsid proovida narkootikume, sest selle vastu oli huvi, oli liiga palju vaba aega ja oli igav, nad otsisid mõnu ja uusi muljeid.
On ka neid inimesi, nagu mina, kes kunagi pole proovinud narkootikume ja ei tahagi.
Selliseid  on minu sõprade hulgas ka olemas.
Olen vaadanud nii palju filme, kuulanud jutte narkootiku-midest, et mulle üldse ühtegi mõtet kunagi pole tulnud pähe, et proovida neid.
Mul on vist geenides programmeeritud vastikustunne nende vastu.

Kõige ohtlikum ja tugevam narkootikumidest arvatakse heroiini.

Üks kord proovides seda narkootikumi inimene kunagi ei saa ilma selleta elada.
Heroiin on see narkootikum, mis tekitab kõige rohkem sõltuvust.

Meie tegelane ka polnud kunagi proovinud narkootikume,sest tal polnud lihtsalt sellist võimalust tekkinud ja tema jaoks uimastid olid tundmatud.
Kui ta proovis neid esimest korda oli ta pettunud,sest arvas et kohe peaks miski juhtuma, aga paari sekundi pärast hakkas ta nägema igasuguseid asju, mida ta ei saanud isegi kirjeldada.
Tal oli väga kahju,et kõik see värk kestis nii vähe aega ja ta tahtis sellesse õndsusesse jääda.
Teine põhjus proovida jälle narkootikume oli see,et võrreldes alkohooliga need olid palju paremad,sest järgmisel päeval kusagil ei valutanud ja ta tundis end väga hästi.

Noormehel algas kõik nagu väike seiklus,vähemalt talle niimodii tundus.
Ta arvas,et proovib veel üks kord ja sellega lõpetab,aga kahjuks narkoots tõmbas ta kaasa.
Narkots on nagu kaev, kuhu on väga lihtne sisse kukkuda, kuid välja tulla on tüki maad keerulisem.
Noormees ei mõelnudki, kui ohtlikul teel ta on ja et seda peaks kohe lõpetama.
Tema probleemid algasid juba sellega,et tekkis rahapuudus ja ta hakkas varastama oma isalt, pärast seda laenama raha oma sõpradelt, tuttavatelt ja lõpuks ometi hakkas tassima oma kodust kõiki asju välja, mida saaks müüja ja osta selle peale doosi.

Paar nädalat hiljem, oli tal juba ükskõik, kas ta saab kaifi või mitte.
Nüüd, kui ta ei saanud oma doosi kätte, olid tal sellised valud, et tahaks ära surra.
Doosi oli nüüd vaja,et vaigistada valu.
Lomka oli liiga suur, et tunda huvi millegi vastu,väljaarvatud ühe asja vastu: neetud sulpa vastu,mida ta endale veeni surus.
Kõik algas ühe pritsiga päevas ja lõppes sellega, et tal oli vaja torkida end juba viis korda päevas.
Noormees sattus narkootikumidest sõltuvusse ja kuidas sellest lahti saada, ta ei teadnud.
Ja kes teab, mis temast võis edasi saada, kui mitte üks õnnelik juhtum, mis teda päästis.

Tema ravimine oli väga piinarikas, alguses tahtis ta lihtsalt joosta kõigest sellest ära ja leida endale doos.
Siiski ta kannatas ära seda katsetust.
Ta pidi välja kannatama kõik need valud, mis järgnesid pärast nädalate ilma narkootikumideta.
Valu vastu ei aidanud mitte ükski tablett.

Kogu see õudus, mis poisiga oli juhtunud võiks ju juhtumata jääda, kui tema isal oleks natuke rohkem aega oma poja jaoks.
Ainult pärast seda õnnetust avanesid isal silmad ja ta oli väga suures mures, et kõik nii juhtus.

Pärast narkootikumidest loobumist ei tundnud  noormees huvi mitte millegi vastu ja see oli talle kõige raskem.
Selle tühjusega paljud inimesed, kes tahtsid narkootikumidest lahti saada,ei saanud elada ning hakkasid uimasteid uuesti kasutama.

Kõige rohem saavad meie maailmas narkomanideks just noored ja hakkavad nad sellega pihta, sest satuvad sellisesse seltskonda, kus on narkomanid või lihtsalt nendega liigub järgmine mõte: "Selles elus peab proovima absoluutselt kõike, mis on selles maailmas, olgu see halb või hea asi, olgu see keelatud või lubatud!
... Mis elu see on, kui sa pole kõike proovinud?
"  Ma ei saa endale isegi ette kujutada, kuidas võivad inimestele meeldida narkootikumid.
Ainult lugedes sellest, kuidas üldse doosi kasutatakse, ei tahaks ma kunagi narkootikume proovida.

Noortel on nii keeruline elada tänapäeval, sest nad on veel lapsed ja selleks, et nad ei teeks endale haiget vanemad peaksid rohkem neile aega pühendama ja olla kogu aeg nendega koos.
Oleks hea, kui nad räägiksid oma lastega nende probleemidest ja aitaksid neid lahenda-da.
Väga vajalik on noortele näidata, et narkootikumid pole mingi mäng nagu ka teised keelatud asjad.