Kui  küsiksite minult, mis on minu veel nii lühikese elu paremad aastad, kahtluseta vastan teile, et noorus, veelgi toredam on see, et see aeg alles algab.
Gümnaasiumi aastad on kooli paremad aastad.
Noorus on täis avastusi, seiklusi ja lõbusid.
Samal ajal on see täis ka probleeme, keerulisi suhteid inimestega ja iseendaga.
Nooruse ajal on täiskasvanud nagu teise planeedi elanikud, meil on nii raske nendest  aru saada!
Võib olla ka neil on  meid raske mõista?
Vahel tundub, et vanem põlvkond on unustanud oma nooruse, või ainult tahavad vanemad sellist nägu teha?
  Aga jutt pole sellest.
Kui väidan, et noor olla on mõnus, tulevab meelde probleemid.
Kuigi noorus ei ole sajaprotsendiliselt keeruline aeg.
Ükskõik millisel olukorral, ajal või arvamusel on mustad ja valged küljed.
Nii on ka nooruse ja noortega.
Kuna ise olen noor, siis ütlen, et noor olla on rohkem mõnus kui vastupidi.
Ei vahetaks seda aega ei kogemuste ega elutarkuse vastu.
  Aga sellest hiljem.

Esiteks ütlen, et nooruse aeg on meie jaoks keeruline.
Tänapäeval pakub maailm nii palju erinevaid võimalusi lõbustuseks.

Kuid lõbustused  ei ole sugugi ohutud.

Noorel inimesel läheb keeruliseks ohtlikust situatsioonist väljapääsu leidmine.

Nii juhtuski Jaan Tangsoo raamatu "Hanejaht" peategelasega.
  Autor leidis suurepärase võimaluse oma mõtteid jagada - kirjutada raamatu nooruki poolt.
Selline elutarkuse õpetamise viis on minu meelest kõige õigem, sest eakaaslasest me saame paremini aru kui täiskasvanust.
Õigemini, me usaldame oma eakaaslasi rohkem kui vanemaid.
Nii, et raamat tundus mulle õnnestunud ja kasulik.
Aga parem läheme tagasi "Hanejahi" tegelaste juurde.
  Noormees,  kellel raamatus ei ole nime (arvan, et see on üks autori nippidest, sest nimi ei ole üldse tähtis, selline asi võib juhtuda ükskõik kellega), jutustab kuidas ta sai narkomaaniks.

Siis natuke ka tema eelnevast elust.
  Poisil suri ema ja tema surm viis ka kõige paremad isa iseloomu küljed minema, nii juhtuski, et noormees kaotas ema, aga isa hakkas huvituma ainult oma tööst ja rahast.
  Oma lapse küsimustele vastas ta ainult - "räägime hiljem" või "mul pole aega".
Noormees oli jäänud oma probleemide ja küsimustega üksinda.
Esialgu oli kõik korras: ta tarvitas natuke alkoholi, nagu kõik noored, tal olid sõbrannad ja muu huvid.
Aga ühel päeval juhtus nii, et ta läks oma sõbranna Piaga lahku ja sai kokku oma vana tuttava Pillega.
Ja nädala pärast poiss oli juba temaga Peterburis ekskursioonil, kus Pille tegi kõik selleks, et noormees muutuks narkariks.

Selline lugu võib juhtuda igaühega.
Igast probleemist inimene tahab väljapääsu leida, noored võivad teha suuri rumalusi, ja ainult pärast tehtud asja saavad aru, et sattusid "põrgusse".
See juhtub sellest, et nooretel ei ole elukogemust, seetõttu ei tea nad kuidas leida sellest või teisest olukorrast väljapääsu.
Nad teevadki ruumalusi, selliseid nagu alkoholi või narkootikumide tarbimine ja muid ka..
  See on väga lihtne viis unustada kõik mured ja lõõgastuda.
Nii ütleski "Hanejahi" peategelane - olin pilvedes.
Aga ainult lõpus sai ta aru, et ise viis ennast tõelisse põrgusse.
Seepärast ongi noorus keeruline aeg.
On nii palju võimalusi, erinevaid inimesi ja ohtlikke situatsioone, mida tahaks ära proovida või kellega tutvuda.
See maailm on ahvatlusi täis!
  Noor eksib ja teeb valikuid, mis hukatavad teda.
Pille on selles raamatus tüüpiline kelmide esindaja.
Viis noorema poisi Peterburi, kus noormees on täielikult ainult tema kontrolli all,  võrgutas ta ära ja teeskles, et  vahel tarvitab narkootikume.
Muidugi pakkus ta neid ka poisile proovimiseks.
Noormehel tekkis huvi ja ta proovis, nii iga õhtu nädal  otsa ühtejärge.
Kodulinna tagasi tulles saatis Pille poisi uimastit hankima tema vennalt - Danilt.
Nii narkodilleril tekkiski rikka isaga uus klient, mis tagas mingiks ajaks pideva sissetuleku.

Tegelikult, see on väga  lihtne skeem, millest täiskasvanu saaks kohe aru ainult sellepärst, et Pille kätel polnud süstijälgi.
Ise ta polnud narkar, rääkis poisile, et kõike võib tarvitada ainult määratud hulgas ja et igal hetkel võib uimastite tarbimise maha jätta.
  Aga kõik need jutud on, palun vabandust, jama!
  Kui ükskord proovid uimastit ja ei oska sa peatuda, siis on asi halb.
Ma ei ütle, et peab nüüd kodus istuma ja kõike kartma.
On palju ohutuid viise probleemidest välja saada ja end lohutada, aga sellest hiljem.

   Vahest on noor olla nii keeruline, et noorukil on vaja abi.
Kas täiskasvanud saavad sellest aru?
Kas nad meie mõtetest saavad aru?
Kas vanemad mäletavad pärast tööd lapse tuppa tulla ja lihtsalt küsida  - kuidas läheb?
Kahjuks vanemad tihtipeale ei tee seda.
 Muidugi, vanemaid ei saa süüdistada, neil on omad probleemid, millest tihti ei saa lapsed aru.
Kuigi "Hanejahis" juhtus nii, et noormes  kaotas mitte ainult ema, võib öelda, et ta kaotas ka isa.
Isa muutus  ükskõikseks  ja tuimaks just sel ajal,  kui tema toetus oli pojale vajalik.
Kui  peategelane elas kõik läbi ütles ta, et kui isa veedaks aega  rohkem  temaga, poleks poisiga kõike seda  juhtunud.
Kui noor ei leia toetust või tunneb suhtlemisvaegust, ta läheb seda otsima väljaspoolt, seal noor muidugi leiab pahandusi.
Nooruk on muidugi süüdi, aga ka täikasvanud peavad tundma oma vastutust.
Kas nad saavad aru, et nende käes on maailma tulevik?
"Hanejahis" isa, kahjuks sai aru sellest ainult pärast probleemide lõppemist.
Kui noormees sattus haiglasse  sai isa aru, et tema poeg on narkar.
Viis poja vanaisa juurde maale, et seal poiss saaks terveks.
Siis noormees ütleski seda, mida paljud paljud tänapäeva noored tahaksid oma vanematele ütelda.
Minu meelest on need  raamatu kõige õigemad sõnad:   "Kodus ja linnas olid nii vanamees kui ka politseinikud püüdnud seda minult kõiksugu erimeetoditega kätte saada <... >.
Sõimamine, ähvardused, lubadused ja meelitused - see sõnamulin jättis mu absoluutselt külmaks, ent nüüd oli teisiti.
Vanaisal pruuks vaid näidata, et ta võtab mind omataolise, võrdväärse ja usaldusväärsena, ning  mis parata: kuidas küla mulle, nii mina külale".
Ja veel: "See on üldse imelik, et inimest hakatakse tähele panema alles siis, kui teda ei ole, vaid ta on maha kärvanud.
Vaat siis on ta kohe kõigi jaoks olemas ja nii kuradina vajalik, et mine või lolliks, aga enne seda ei huvita keda kuradiki, kas teda on üldse olemas või mitte".
Nii saavad täiskasvanud aidata meil oma elu muuta  mõnusaks, mitte nii keeruliseks nagu me  tihti seda teha suudame.
Tähtis on see, et täiskasvanud (vanemad, vanavanemad, õpetajad jne) peaksid aru saama kui vajalikud nad meile on.
  Siis  ka nende  elu muutub mõnusamaks ja lihtsamaks.
Elus on väga tähtis armastada ja veel tähtsam armastust teistele jagada.
Kuidagi ma olen unustanud, et  kirjutan noorusest.
Nagu ma mainisin alguses, noor olla on mõnus!
Jah, probleemid on olemas, aga need on ju kogu aeg.
Kui probleemist saad üle, on ainult mõnus tunne, et kõik on juba möödas ja nüüd kõik saab korda.
 Aga probleemidega lõpetame.

Ütlen ainult seda, et pahandustest saab üle ka ilma narkootikumide ja alkohoolita.

Näiteks võib otsida endas talendi, poovida maalimist, muusikat või sporti.

Tegevusega võib ennast teostada ja  õppida positiivset ellu suhtumist.
Kõige rohkem mulle meeldib noorus, sest sel ajal me saame rohkem vabadust.
Vanemad ei kontrolli meid nii põhjalikult kui varem.

See on aeg iseseisvaks olemise õppimiseks.
Paljud ei pea muretsema niisugustest asjadest nagu raha hankimine ja teised igapäevased asjad, oma peret veel ei ole ning kohustused ei koorma.
 Vanemad veel hoolitsevad oma lapse eest.
Nii, et see on aeg elu nautimiseks.
Ja need ei pea olema ohtlikud lõbustused.
Miks mitte koos sõpradega minna kinno, matkama või sporti tegema.
Ühiskond ja eriti vanemad inimesed ütlevad, et vanasti oli parem elada ja noorukid ei olnud lohakad, ei tarvitanud nii palju narkootikume või alkoholi.
Kahjuks, nad ei pane tähele seda, et tänapäevane maailm pakub ka rohkem  ohutuid lõbustusi, noortel on lihtsalt tarvis aru saada, kuidas oma vaba aega sisustada, et see oleks ka kasulik.
 Arvan, et nooruses on vaja proovida väga palju.
Näiteks sukeldumist, langevarjuga hüppamist, telkidega matkamist ja palju muud.
Tänapäevane maailm pakub noortele huvitavat ja  mitmekülgset arengut.
Siit tulebki välja see, et noor on olla rohkem mõnus kui keeruline.