Käisin 4. detsembril 2009. a. eesti rahvatantsule pühendatud konverentsile.
Organisaatoriteks olid: Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts (ERRS), Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus ning Tallinna Ülikooli koreograafia osakond.

Konverents algas Laine Jänese avasõnadega.
Minister rääkis tantsu mõistest, traditsioonisest ning tantsimise müstilisusest.
L. Jänes esitas ka huvitavaid küsimusi: Kust sai alguse eesti rahvatants?
Miks see on tänapäevani säilinud?

Kuidas inimeste hoiakud ja harjumused mõjutasid rahvatantsu?
Ta lootis saada vastuseid oma küsimustele konverentsi käigus.
Mina osalesin konverentsi esimeses osas, mis oli pühendatud eesti rahvatantsu hetkeseisule ja arengusuundadele.
Esimesena esines ERRS-i esimees Kalev Järvela.
Ta andis lühiülevaate olemasolevast olukorrast.
Ta eesmärk oli tutvustada erinevaid asutusi ja organisatsioone, mis tegelevad rahvatantsuga.
Rahvatantsu arendamisega ja uurimisega tegelevad nii riiklikud kui ka eraorganisatsioonid ning fondid.
Riiklikud institutsioonid, nagu Kultuuri ja Haridus ministeeriumid, maa- ja linnavalitsused jt, tegelevad peamiselt majanduslikke toetustega ja üldkultuuri arendamisega.
Seltsid ja sihtasutused, nagu ERRS, Eesti tantsupedagoogide Liit, Kooriühing, Rahvakunsti ja Käsitöö Liit jt, tegelevad konkreetselt rahvatantsuga: organiseerivad festivale, pidusid, etteastumisi, koolitavad tantsuõpetajaid, uurivad rahvatantsu ajalugu jms.
Lõpetas K. Järvela oma ettekannet väidega, et rahvatantsu eest vastutav süsteem on Eestis hästi toimiv vaid väga õrn.

Teist ettekannet tegi TLÜ professor Angela Arraste.
Ta tegi ülevaade mäluasutustest ja tantsumälust.
A. Arraste tutvustas mälupaike, nende ülesandeid ja eesmärke.
Mälupaikadeks nimetas ta mitmeid institutsioone (arhiive, muuseume jms), toiminguid (festivale, pidusid), füüsilisi kohti (monumente, memoriaale) ning sümboleid (riigihümn).Mäluasutuste ülesanneteks nimetas professor olevat "mälu" (st raamatute, video- ja audiosalvestite, dokumentide, ajalehtede, fotode, rõivade jt ajalooliste esemete) kogumist, säilitamist ning väärtustamist.
A. Arraste kirjeldas erinevaid muuseume ja arhiive ning nende seoseid tantsumäluga.
Kõik asutused, mis on säilitanud tantsude skeeme, rahva riietusi, laulude tekste jms hoiavad tantsumälu.
Kolmandaks konverentsi osalejate ette astus TLÜ tantsuajaloo teadur Sille Kapper.
Tema rääkis rahvatantsu uurimistest tänapäeval.
Ta rõhutas, et praegu ei ole rahvatantsu uurimine ainult minevikku vaatamine.
See on tänapäeval pigem muutuste leidmine ning tantsustiilide võrdlemine.
Ei tohi aga uurida tantsu ilma tantsijata.
S. Kapperi sõnul tantsu uurimiseks võib kasutada kaudseid allikaid (dokumente, raamatuid jms).Samuti võib kasutusele võtta allikaid, mis on otseselt tantsuga seotud (pildid, videosalvestid jms).
Kõige parem on aga erinevate allikate kombineerimine.
S. Kapperi sõnul ei ole rahvatantsu uurimine nii lihtne kui see võiks tunduda.
Seda võib vaadelda erinevate vaatenurgade alt: rahvatants kui protsses, rahvatants kui osa kultuurist, rahvatants kui tantsija eneseväljendamine jne.
See teeb rahvatantsu uurimist keeruliseks.
Kui aga inimene on tõeliselt huvitatud tansust, siis ta leiab endale sobiva suunda.

 Järgmisena esines jälle Kalev Järvela.
Ta tutvustas 2009. a. viidud uurimuse tulemusi.
Uuriti tänapäeva hetkeseis Hea Tantsuõpetaja ankeedi põhjal.
Küsitletud oli u 300 tantsuõpetat üle Eesti.

Ankeedis, mis anti tantsuõpetajatele, olid sellised küsimused: Kus Te saite hariduse?
Kuidas Te hinnate ennast suhtlejana, tantsuõpetajana, lavastajana, treenerina ning organisaatorina?
Kui suur staaž Teil on?
Kust Te saite toetusi?

Kas Te osalesite tantsu- ja laulupeol ning kellena?
jt.
K. Järvela tutvustas tulemusi mis uurijad said vastuste analüüsimisest.
Tuli välja, et kõige rohkem tantsuõpetajaid tulid Tallinna Ülikoolist.
Kõige rohkem tantsuõpetajaid vastasid, et kõige parem neil on suhtlemisoskus (see fakt lõbustas saali ja ERSS-i esimeest ennast).
Kõige rohkem tantsuõpetajaid töötavad oma alal 10 kuni 12 aastat.
Toetusi saavad tantsuõpetajad peamiselt maakonna valitsusest.
Ning enamus tantsuõpetajatest osalesid tantsu- ja laulupeol tantsijatena.

Pärast K. Järvelat sõna võtsid ajakirjanikud Sulev ja Kadri Valner.
Nende teemaks oli " Ajakirjandus kui tantsupeo arenguloo peegel".
Kadri Valner kirjeldas kuidas erinevate aastate käigus ajakirjandus kajastas laulu- ja tantsupeo teemasid.
Ta väitis, et juba 1934. a. ajakirjandus on aktiivne peokajastaja, aga pidude reportaažid ja päevakajalised lood  algul peegeldasis rohkem ühiskonna voole.
Aga 1985. a. kaasnes kajastusele ka peojärgne analüüs (nt.staadiooni kritiseerimine, tantsijate väärtustamine jms).
1990. a. alates jälle kadus ajakirjandusest laulu- ja tantsupidude sisuline analüüs.
See võib negatiivselt avalduma selliste ürituste seisul.

Viimasena esimeses konverenti osas esines ajakirjanik Rein Sikk oma "pöörase" ideega viia Eesti tuntuim rahvatants kaerajaan aastaks 2011 Euroopasse ja õpetada võimalikult palju eurooplasi seda tantsima.
Idee taga pole suurt raha, küll aga on koondumas tublid rahvatantsijad ja rahvamuusikud, kellest igaühest sõltub Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika ajaloo ühe pöörasema ettevõtmise õnnestumine.

R. Sikk on kindel, et see on võimalik kui täita 5 punkti:   Õpi ise kaerajaan selgeks  Õpeta kaerajaan oma Eestimaa sõpradele selgeks   Õpeta kaerajaan koos Eestimaa sõpradega ka oma välismaa sõpradele selgeks   Kuuluta sellest kiiresti ERRS-ile kõva häälega, tee pilt ja video   Saada see kiri vähemasti viiele võimalikule kaerajaani sõbrale edasi.

Lisa informatsiooniks sellest ideest võib saada ERRS-i koduleheküljelt.