(1) Üldjoontes eksisteerib etniliste pingete käsitlemisel traditsiooniliselt kaks lähenemisnurka: primordialistlik ning instrumentaalne.[1] (2) Primordialistlikus perspektiivis on inimeste etnilisel identiteedil sügav sotsiaalne, ajalooline ja geneetiline alus.
(3) Selle lähenemise järgi kujutab moderniseerumisprotsess ohtu etnilisele solidaarsusele, (4) mis osade vähemuste puhul avaldub vastupanus ja ajendab neid kaitsma oma kultuuri ja elustiili.(5) K. Deutsch väidab, et etniline konflikt on tihedalt seotud sotsiaalse mobiilsusega ning (6) rahvuslikud kokkupõrked kipuvad toimuma eelkõige "modernses" elusfääris, (7) mil inimesed suunduvad traditsioonilisest agraarühiskonnast moodsasse elukeskkonda.

(8) Sellega kaasnevat võimalikku ebastabiilsuse tunnet püütakse sageli kompenseerida oma etnilisest või kommunaalsest identiteedist abi otsides.[2] (9) Ajalugu on näidanud, et demokratiseerimine[3], võimu ja ressursside ümberjaotus, majanduslikud muudatused jt üleminekuperioodile iseloomulikud nähtused süvendasid Euroopas ühtlasi rahvuslikke pingeid nii 1920-ndatel kui 1990-ndatel aastatel.
[4]   (10) Esimene selgitav lähenemisviis etniliste gruppide ja konfliktide kohta liigitub laiaslaastus nn psühholoogiliste teooriate konteksti.(11) Viimased näevad etniliste koosluste taga võimalust rahuldada indiviidi sisemist grupikuuluvuse vajadust ning säilitada või suurendada oma sotsiaalset staatust.
(12) Konflikt leiab aset kui need psühholoogilised rahulolud on kuidagi ohustatud mõne teise või oma grupi liikmete poolt.[5] (13) R. Petersen on esile toonud neli peamist emotsiooni - hirm, vihkamine, rahulolematus, raev - , (14) mis potentsiaalselt mõjutavad konfliktis oleva etnilise grupi käitumist ja sihtmärkke.(15) Petersen pakub oma emotsiooniteoreetilise käsitlusega ühtlasi alternatiivi ratsionaalse valiku mehhanismidele, (16) mis samuti püüavad seletada nii kollektiivse kui individuaalse aktsiooni loogikaid.[6] (17) Teataval määral on ka psühhokultuurilised dünaamikad iga etnilise konflikti arengu, eskaleerumise ja lõppemise juures kesksel kohal.
[7]   (18) Teine nägemus, mida esindab näiteks Fredrik Barth, väidab, et (19) grupi peamised huvid on materiaalset ning poliitilist laadi ja (20) etniline identiteet kui sotsiaalselt konstrueeritud vahend teenib samu eesmärke.[8]   (21) Moderniseerumisega kaasneb majanduslik diferentseerumine, mis külvab rahulolematust dominantsete gruppide ja vähemuste vahel.
(22) Kui võim, prestiiž ja vara on ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud, (23) võivad erinevas olukorras olevad grupid organiseeruda, (24) et suurendada oma osa ühiskonna ressurssidest.(25) Tihti lõikavad poliitilised liidrid sellest kasu, (26) moodustades etnilisele alusele toetuvaid poliitilisi liikumisi ja võideldes teatud sihtgrupi või regiooni majandusliku ning poliitilise heaolu nimel.[9] (27) Nn ratsionalistlike teooriate kohaselt moodustab konflikti tuuma seega konkurents ühiskondlikult väärtustatud ressursside ja võimaluste pärast.
[10]  (28) Kuigi kumbki lähenemisviis seletab etnilist mobilisatsiooni[11] ja konflikti läbi erinevate faktorite - (29) esimene rõhutab etnilise identiteedi kaitset, teine grupi materiaalsete ja poliitiliste huvide järgimist - (30) pole mõlemad teooriad tingimata teineteist välistavad.(31) Mõlemad hõlmavad etnilise konflikti puhul samu tingimusi: nii tugevat identiteeti kui tegelikku või tajutud diskrimineerimist.
[12]  (32) Lisaks sellele on igal rahvuskonfliktil oma kindel ajalooline ja poliitiline kontekst.(33) Kahjuks pole aga veel kaugeltki selge, (34) millised tingimused toovad kaasa etnilise konflikti vallandumise.(35) Akadeemilised uurimused viitavad reale erinevatele määrajatele, (36) mis kõik võivad põhjustada etnilisi vastuolusid.(37) Kaks teadlast on leidnud siin lausa ligi kolm tosinat potentsiaalset põhjust.
[13]   (38) Ei ole ka täpselt teada, miks mõned konfliktid on teistest tõsisemad.[14] (39) Igal juhul on selge, et nii kaasaegsete kui ajalooliste etniliste konfliktide põhjuste käsitlemisel ei saa alahinnata mitmeid strateegilisi, majanduslikke, poliitilisi ning sotsiaalpsühholoogilisi tegureid.
[15]           [1] T. Väyrynen.

Ethnic Communality and Conflict Resolution, pp.
60-61.

[2] Svante E. Cornell.
Autonomy and Conflict: Ethnoterritoriality and separatism in the South Caucasus - Cases in Georgia.

Uppsala: Elanders Gotab, 2001, p. 23.

[3] Ted R. Gurr.
Peoples Against States: Ethnopolitical Conflict and the Changing World System.

International Studies Quarterly, Vol.
38, No.

3, September 1994, p. 361.

[4] R. Brubaker.

Nationalism reframed, p. 4. [5] D. Horowitz.
Ethnic Groups in Conflict, ch.
3; James D. Fearon; David D. Laitin.
Explaining Interethnic  Cooperation.
American Political Science Review.
Vol.
90, No.
4, 1996, p. 717.

[6] Roger Dale Petersen.
Understanding Ethnic Violence: Fear, Hatred, and Resentment in Twentieth-Century  Eastern  Europe.
Cambridge: Cambridge University Press, 2002.

[7] Vt Marc Howard Ross.
The Relevance of Culture for the Study of Political Psychology and Ethnic  Conflict.
Political Psychology.
Vol.
18, No.

2, 1997, pp.
299-326.

[8] Vt ka T. Väyrynen.
Ethnic Communality and Conflict Resolution.

[9] T. Gurr; B. Harff.
Ethnic Conflict in World Politics, p. 78; Eliidi rollist vt Shale Horowitz.
Explaining Post-  Soviet Ethnic Conflicts: Using Regime Type to Discern the Impact and Relative Importance of Objective  Antecedents.
Nationalities Papers.
Vol.
29, No.
4, 2001, pp.
636-637.

[10] Milton J. Esman.
Political and Psychological Factors in Ethnic Conflict.
- Conflict and Peacemaking in  Multiethnic Societies.
Ed.
by Joseph V. Montville.
New  York; Toronto: Lexington Books, 1991, p. 53; D. Horowitz.
Ethnic Groups in Conflict, pp.

139-140.

[11] Vt Paul R. Brass.
Élite Competition and Nation-Formation.
- Nationalism.
J. Hutchinson and A. D. Smith  (eds.). Oxford; New York: Oxford University Press, 1994, p. 87; M. Esman on defineerinud etnilist  mobilisatsiooni kui protsessi, milles etniline kogukond oma kollektiivsete huvide ja pürgimuste nimel  organiseerub poliitilisteks aktsioonideks.
- Milton J. Esman.
Ethnic Politics.
Ithaca: Cornell University Press,  1994, p. 28.

[12] T. Gurr; B. Harff.
Ethnic Conflict in World Politics, p. 79.

[13] David Carment; Patrick James.
The International Politics of Ethnic Conflict: New Perspectives on Theory  and Policy.
Global Society.
Vol.
11, 1997, pp.
205-232.

[14] Michael Edward Brown.
(ed.). Ethnic Conflict and International Security.
Princeton; New   Jersey:  Princeton University Press, 1993, p. 12.

[15] Anthony D. Smith.
The Ethnic Sources of Nationalism.
- Ethnic Conflict and International Security.
Ed.
by  Michael E. Brown.
Princeton; New Jersey: Princeton  University Press, 1993, pp.
27-28.