Varane metalliaeg      Eesti territooriumilMõiste "animism"      tähendus    1. Varasele metalliajale kuuluvad pronksiaeg (II a. t. eKr - V. saj.eKr) ja varane rauaaeg (V.
saj.
eKr- ajaarvamisevahetus).
Pronksiaja esimesel poolel kohtas pronksesemeid veel harva ja nende seas domineerisid kirved ja odaotsad ja siis uus materjal avaldas veel vähe mõju majandusele (see domineeris rohkem omaniku rikkust ja ühiskondliku seisundit.). pronksiaja teisel poolel tänu metallkirvestele HAKKAS levima alepõllundus.
Kõige tähtsam elatusala oli koduloomapidamine : kasvatati veiseid, sigu, lambaid, kitsi ja hobuseid (mida kasutati ka veoloomadena).

Hakati ka ise pronksi sulama.
Varasel rauaajal oli suur tähtsus ajaloos sest toimus üleminek anastavalt majanduselt viljelusmajandusele.
See tõi kaasa muutusi kõigis eluvaldkondades (muutus ühiskondlik sotsiaalne struktuur, inimeste omavahelised suhted; uskulised vaated ja üldine suhtumine ümbritsevasse maailma; tekkisid uut tüüpi asulad ja hooned/.
Varasel rauaajal kasvatati peamiselt odra, nisu, hirssi, lina ja kanapit.
Tol ajal kari ja pronksesemeid oli tõelised varandused ja siis nende kaitsmiseks ehitati kindlustatud asulaid.
Eestis oli neid kõige rohkem rannikul (tuntud on Asva asula Saaremaal).
Samuti kasvas mehe roll ühiskonnas ja kujunes nn.

patriarhaalne suurpere.
Sellest kõnelevad kõigepealt uued matmiskombed: hakati ehitama kivikirstkalmed.
See oli suur kiviring, mille keskel oli kirst.
Keskele sängitati tavaliselt meest.
2. Animism on seotud muinasuskumustega.
Tol ajal oli kombeks kanda kaelas või riiete küljes luuplaadist või merevaigust väikesi kujukesi, millesed kujutasid karusid, kopraid, sigu, põtru, veelinde või inimesi.
See võib olla seotud animistlike kujutelmadega, mille järgi vastavate olendite hing võis inimesi aidata või ohustada.
Samuti arvati, et elaval ja elutul loodusel peab olema hing ja vägi.