Võrrelge EV aegsest      ja ENSV pärastsõjajärgset kultuurielu.
Sotsialistlik      realism kui kirjandusvool.

1. Kui 1918. aastal Eestit tunnistati Eesti Vabariigiks kultuurielu hakkas arenema.
Rahvusteadus hakkas arenema.
Tartu Ülikool sai teadustekeskuseks.
Väga tähtsal kohal oli rahvuskirjandus ja eesti keel - see oli uus teema.
Natuke hiljem siia juurdusid sellised teemad nagu eesti etnograafia ja rahvaluule.

Huvitusid ka eesti arheoloogiast ja ajaloost.
Algul probleemiks oli see, et jätkunud oma teadlasi, seetõttu kustuti välismaalt.

Haridus oli ka väga kõrgel tasemel, isegi Euroopaga võrreldes.
Tavaliselt kõik, kes õppisid, jätkasid õppimist kõrgkoolideni.

Arenes muusika.

Eesti tugevkülg filmikunstis oli dokumentalistika.
Eestlastele väga meeldis kinodes käia.
See väga kiiresti arenes.

Arhitektuuris püüdsid jälgida Euroopa stiile.

Eesti keel ka arenes.
J. Jõgever - I TÜ lektor, pidas eesti keele loenguid.

Hakatakse uurima murdeid, erinevaid tendentse eesti keele.
Ilmub folkloor.
Avatakse avalikud raamatukogud.

A. Saareste - koostas eesti keele murrete atlase (kaardistas).

Maale jõuab ettevõtteid.
Nt: on võimalik kuulata klassikalist muusikad grammafoonis.
Raadio saab populaarseks.

Uueks liikumisvahendiks saab jalgratas.
Eestis ilmub balett ja ooper.
See on väga primitiivne, kuid on juba olemas (esimene samm).

Eestima õitses ja oli tõesti üks kena Euroopa riik.

ENSV pärastsõjajärgne kultuurielu ei arene enam (vähemalt nii edukalt).
Kogu aeg toimuvad repressioonid, mis pidurdavad kultuurielu kasvu.

Kirikut lahutatakse riigist, seetõttu riigis on usuvabadus.
Perekonna rituaalid muudeti formaalseteks.
Kalendripäevi tähistatakse massiliselt.
Said populaarseteks suvepäevad.
Tekkisid uued tavad.

Riigis on sõna ja trükivabaduse piiramine.
Paljud kirjanikud on visatud välja kirjanikke seltsidest.
Sama lugu oli kunstniketega ja teiste kultuuritegelastega.
Paljusid neist represseeriti.

Paljud raamatud olid keelatud ja toimus nende hävitamine.
Kõik Eesti vabariigi monumendid likvideeriti.
Sellega taheti võimalikult täielikum kustutada rahva mälu.

Folkloor arenes sellega, kuhu pandi mingi monument ja milline.
Kristlikke sümboleid võeti vastu nii, nagu partei neid tõlgendas.

Toodeti elektroonikat, aga see oli rohkem Nõukogude jaoks ehk sõja jaoks.
Põlevkivi oli maavaraks, mille töötlemine huvitas rohkem Moskvat kui Eestit.

Kirjandus teod peegeldasid tolleaegseid sündmusi.
M. Kiik: "Tondiöömaja" - mõni aeg oli keelatud.

Ilmusid kolhoosid ja sohvoosid.

Algul arvati, et sinna koonduvad vaesemad inimesed, kuid oli palju ka jõukamaid talupoegi.
See oli seotud sellega, et nad kartsid järjekordset küüdiatmist.
See ikkagi toimus 25.-26.
märtsil 1941. aastal.
Norm oli tehtud.
Represseeriti ~30000 inimest.

Hariduses ilmus selline nähtus nagu puhas ankeet (ei tohtinud olla sugulasi, eks oleksid soetud valitsusega, kultuuriga).
Inimesed sorteeriti päritolu järgi.
Metsavennad muutusid eriti agressiivsemateks.

Partei dikteeris majandust ja kultuurielu.

2. Sotsialistlik realism kui kirjandusvool.

Kõik kirjandus oli samasugune, tüükiline.
Inimestest kasvatati kamuniste, kes oleksid truu oma kodumaale.

Kõikides kirjandusteostes oli üks joon: inimestest → kommunistideks.
See oli eesmärk.
Inimeste elu oli riigi range kontrolli all.

Eestimaal oli ka mitu selle voolu esindajaid.

Õppeprogrammis oli vene keele suurendamine.