KOKKUVÕTE:  Peale testide analüüsimist ja õpetajatega vestlemist ma tulin järeldusele, et õppekavas eesti kultuurile õppimiseks määratud aeg on väga lühike.
Õpetajate arvates ei piisa õppekavas tunde selleks, et õpetada põhjalikult kultuuri, ei ole piisavalt audio -ja videomaterjali, mida võiks näidata ja mis pakub õpilastele rohkem huvi, kui õpikud, nagu öeldakse, et oma silm on kuningas.
Samas õpetajad arvavad, et õppekavas on väga vähe aega jäetud selleks, et praktikal rakendada oma teadmisi ning koolid peavad ise korraldama mitmesugusid pidustusi ja välja mõtlema selleks, et lastel oleks kergem aru saada eesti rahva kultuurist.
Näiteks 5. klassi riigiõppekava järgi pole aega jäetud eesti ajaloo õppimiseks, seega me saame selliseid tulemusi, et õpilased ei tea millal see laulupidu oli ja kui tihti peetakse.
Koolid aga peavad ise välja mõtlema midagi et koolilõpetajad oleksid ikka haritud inimesed, seega viiendas klassis on eesti ajaloo kursus ning  Tallinna Õismäe Vene Lütseumis on 5. klassi ajalootunnid eesti keeles ja, et õpilased saaksid paremaid teadmisi on klass 2 rühmaks jagatud.
Kuna ei ole süstemmatiliselt kultuuriõppimist õpilased sageli unustavad seda, mis omandasid juba algklassides.

6. klassis õpilased õpivad tundma vanasõnu, mõistatusi, kõnekäände, kuid ikkagi on suurem rõhk pandud grammatikale ja läbivatele teemadele ning rahvapärimust õpetatakse mööda minnes.

Kirjanikke loomingust õpetatakse väga kaudselt kuna sellele on väga vähe aega,õpetajad peavad tegema koostööd ning eesti keele tunnis tutvutud raamatute tegelastega tutvutakse ka emakeele tunnis,loetakse ainuld katkendeid raamatutest ning terve 9. klassi õppeaeg on suunatud keeleõppimisele, kuna ees on põhikoolieksam, kus kontrollitakse grammatikat, mitte rahvapärimuseteadmisi ning õpetajad peavad näitama parimaid tulemusi.
Gümnaasiumiastmes samuti kõik tähelepanu on pööratud riigieksamile, olukorda peaks parandama 35-tunniline kurss eesti kultuurist , aga seda on vähe, kuna sel kursusel tuleb peale uut materjali  korrata ka vana.
Samas õpetajad kutsuvad kooli eesti kirjanikke, näitlejaid, käiakse ekskursioonidel, näitustel, teatrites.
Üldiselt õpetajad ei ole rahul praeguse õppekavaga ja loodavad, et uus õppekava annab neile rohkem võimalusi  mitte ainult keeleõppimiseks.

Õpilaste arvates on samuti kultuuriõppimine pole piisav, paljud õpilased tahaksid rohkem õppida kultuuri, kuna nende arvates nende teadmised kultuuris ei ole kõrgel tasemel ja nad kardavad, et tekib selline situatsioon, et neil tuleb vestelda eesti kultuurist samas nad oskavad eesti keelt, aga ei oska mitte midagi öelda kultuurist, samuti nende arvates kultuuriteadmine on samal tähtsal tasemel  kui keeleõppimine, kui keele teadmised on ebapiisavad saab seda põhjendada sellega, et keelt alles õppitakse, kuid kultuuriteadmistepuudulikkusele ei saa mingit vabandust leida.
Õpilastega vesteldes ma sain teada, et kõige rohkem neid huvitavad kaasaaegsed eesti kirjanikud, nende looming, eesti filmid, eesti vanasõnad ja mõistatused, mida saab kasutada igas situatsioonis ja rikastada oma kõne, sams neid huvitas selline termin"kasettpõlvkond", mida päris tihti kasutatakse, ausalt öeldes  ma sain sellest terminist teada ainult ülikoolis.

Aga loodame,et järgmises õppekavas tulevad muutused ning lastele saab see termin arusaadavaks juba koolis.

Selliste järeldustega, testideanalüüsidega, õpetajate arvamustega  ma tõestasin oma töös pandnud hüpoteesi, et rahvuspärimuse õppimiseks ja õpetamiseks on riigiõõpekavas jäetud vähe aega.