Kursuse alguses läksin raamatukokku ja validsin sealt huvitava romaani kursusele loetavaks.
Ma ei teadnud mitte midagi Eesti kirjandusest, aga sattumisi validsin ühe kõige tähtsama kirjaniku raamatu.
See kirjanik oli Mats Traat, kes on kirjutanud luuletusi ja romaane.
Mats Traat sündis Otepääs aastal 1936.
Esimeseks ta hakkas luuletusi kirjutama ja esimene luulekogu, Kandilised laulud,  ilmus aastal 1962.
Kõige uuem ilmus eelmisel aastal: niisiis on Traat juba kuuel aastakümmenel kirjutanud.

Ma lugesin Traati romaani Puud olid, puud olid hellad velled.

Alguses oli natuke raske lugeda, aga sain küll aru mida juhtus.
Iga peatükk oli umbes seitse lehekülge ja see oli päris hea hulk ühel korral lugeda.
Kogu aega hakkasin rohkem aru saama ja see innustas mind.
Raamatu lõpus oli juba kerge lugeda.
Märkasin kui palju olen kahe kuu ajal eesti keelt õppinud!

Romaan algab nii et noore Hinnu pere surnud ja ta on äsja saanud peremeeheks.
Tal on sulane, Jaak.
Aeg on raske ja nende tööd talul ei lähe hästi.
Hing ei taha olla peremees, ta tahab sõita lõunamaale.
Nii ta peab minema kohtuistungile.
Seal kohtumees kinnitab, et Hinnule ei ole võimalik lõpetada talu hoidmist, peab jätkama.

Vähe aja pärast hakkab sulane käituma nagu peremees.
Ta ei tee mida ütletakse ja magab keskpäevani.
Samal ajal kui sulane magab, hakkab rehetare põlema.
Pärast seda sattuvat mõlemad, sulane ja peremees, kohtulaua ette, sest ei teadeta, kes on rehetare põlema pannud või kuidas see hakkas põlema.
Mitte ei kumbki neist kahest möönda.

Mõlemad saadetakse Siberisse: "nüüd ähvardas mõlemaid külm maa, kus on nii käre pakane, et vares kukub lennult surnuna maha ja kus ka kolm ülestikku selgatõmmatud kasukat ei anna sooja" (l.143).

Alguses ma ei saanud aru mis aeg kõig juhtus, aga lõpus raamatu esitluses ütletakse "möödunud sajandi keskel".
Ma ei tunne selle aja ajalugu väga hästi ja õpin palju tingimusedest kus inimesed elasid.

Romaani isikud räägivad Lõuna-Eesti murrekeeles.
Alguses sellest oli väga raske saada aru ja lõpus oli juba kergem.

Mõnikord katsetasin ütleta häälega, mida oli kirjutatud ja see aitas.
Kuigi sõnad näidsid võõralt, häälega need tundusid tuttavalt.
Ja muidugi ka kontekst aitas väga.

Puud olid, puud olid hellad velled meeldis mulla väga.
Juba alguses, kui oli raskem lugeda, tundin raamatu atmosfääri.
See oli ilus, tundlik ja kurb.
Tuli natuke meelde Ari Kaurismäe filmid.
Kui hakkasin rohkem aru saama, oli parem võimalik keskenduda ilusadesse piltesse, mida laused meeles üles ajasid.

Mõnikord oli ka huvitav mõtelda, kuidas tõlkida ilusaid lauseid soome keele.
Arvan, et tulen veel Traati raamatuid lugema.
Ta on kirjutanud ka sellisi raamartuid, vähemasti luulekogusid, mis rääkitakse murrekeeles.
Neid ma ei taha veel lugeda, sest et see oleks liiga raske.
Vaatasin liistu Traati raamatudest ja näiteks uus novellkogu Islandi suvi (2003) huvitab mind väga.
Arav, et Traat on kirjutanud väga mitmesugusedest asjadest.