Eestlastele  pakutakse kindlustunnet näiteks mõnekümne euro võrra kasvavate  lastetoetuste kaudu, kuid mis on see, millega me tegelikult viimase aja  riigi tegevust või tegevusetust arvestades riskime?

Riigi taskust tulevate kulutuste vähendamine  viimastel aastatel hakkab jõudsalt vilju kandma.
Politseinike arvu  vähendamine ning kokkuhoid kütuse ja palkade arvelt on üks nendest  "olulistest" säästu kohtadest.

Politsei pakub meelelahutust Umbes kuu aega tagasi juhtus ühes Eesti  väikekülakeses, et politsei kutsuti pidutseva rahvasumma juurde ühte  väikest liiklusõnnetust fikseerima.
Paarikümne purjus inimese juurde  saabus üksik politseinik, kes käis paar korda autost väljas  plekimõlkimise tagajärgi fikseerimas, kuid läks seejärel tükiks ajaks  politseibussi protokolli kirjutama.

Meelelahutusliku sündmuse tulemuse ootamisest  väsinud pidutsejad lasid seejärel politseibussi tagarehvi tühjaks.
Politseinik ei märganud.
Järgmiseks võeti ette esimene rehv.
Eemale  jooksvate noorte naeru peale käis politseinik ringi ümber oma bussi ning  sõitis seejärel pidutsejatest veidi eemale, kus jätkas protokolli  kirjutamist.
Kõik naersid.
Varsti liikus rahvamass politseibussile  järele... ja politseinik lahkus.
Need,  kelle arvates juhtunu polnud üldse naljakas, seisid nõutult kõrval.
Kõigile oli ju teada, et mõne hetke pärast politsei lahkub ja siis jääb  kohalikuks võimuks jõuline omakohus.
Kui politseibussi rehvid linnas  täis pumbatakse või uutega asendatakse, siis võib omakohtu lõpetamiseks  jälle politsei kutsuda ning kõige varem 45 minuti pärast on ehk isegi  lootust neid näha.
Kui nad ei pea just mõnda samasugust olukorda  lahendama sõitma linnast 40 kilomeetrit teisele poole.

Isehävituv Eesti Politseireformiga plaanitakse politseinike  palku tõsta sisemise ressursi ehk kohtade vähendamise arvelt.
Sellise  käitumise eeldus peaks olema teadmine, et inimesed hakkavad ise oma elu  ja kaaslaste käekäigu eest hoolitsema, kuna korravalvurid enam kõikjale  ei jõua.
Aga kahjuks tundub, et protsess on praegu veidi valepidi käima  lükatud - enne isevastutava Eesti käimasaamist on jäetud tugisüsteemita  (mida politsei kuritegude ennetamises peaks olema) isehävituva Eesti  inimesed, kellel kahjuks pole veel oskusi, et ise oma tegude eest  vastutada.Isehävituv Eesti on kõrgel kohal alkoholi, purjus peaga  vahele jäänud autojuhtide, liiklusõnnetuste, (kodu)vägivalla juhtumite  poolest.
Kuritegude arvu vähendatakse seaduse sõnastuse muutmisega, kus  kõik seni registreeritud teod enam registreerimist ei vajagi või saab  sama tegu uues sõnastuses kergema määratluse.
Statistika sellega  paraneb.
Aga iga üksiku inimese turvatunne ja igapäevane hakkamasaamine?

Ma loodan, et irooniline toon selles loos on  kõigile tuntav.
Olukorra lahendamiseks võib ju soovitada ära teha  relvaluba, endale koju relv muretseda ja oma perekonna kaitsmise eest  ise vastutada.
Aga me kõik teame, millised on selle käitumisega  kaasnevad võimalikud ohud.
  Ma usun, et parim viis igasuguseid kuritegusid  vältida on inimeste enda vastutus ja kaasinimeste tähelepanelikkus.
Nii  kaua kui meil aga kuriteo ärahoidmisele või takistamisele kaasa aidanud  inimestele kaitset ei suudeta pakkuda, ei saa me inimesi süüdistada,  kui nad kuritegude takistamisel vabatahtlikult lõpuni ei osale.

Riik muudkui kärbib Aastaid on räägitud vajadusest riigi  ülalpidamiskulusid vähendada.
Avalike teenistujate vähendamiseks tehtud  muudatused viisid vaid ametikohtade ümbernimetamiseni.
Nii hakkas osa  riigi- ja omavalitsuste asutuste töötajaid töötama töölepingu alusel,  kuid töölaud ja palgakulu inimese kohta jäid samaks.
Ei toimunud isegi  mingit ümberjaotamist, vaid sama asja hakati lihtsalt teise nimega  nimetama.

Valdade liitmisest on samuti palju räägitud.
Mõnel on see õnnestunud.
Nüüd aga tundub sein ees olevat.
Värske  riigikontrolli raportki tõi välja haldusreformi vajalikkuse ja reaalse  paigalseisu ses asjas.

See-eest ollakse hulga edukamad koolimajade  sulgemises.
Mõnes kohas täielikult, mõnes kohas osaliselt.
Küll need  lapsed suudavad ka mõnikümmend kilomeetrit eemal koolis käia.
Aga kas  täiskasvanud sama kaugel vallamajas ei saa käia?
Rääkimata sellest, et  tänapäeval saab enamik asju kodus interneti teel ära teha.

Nii polegi suudetud õigel moel kokku hoida ja  politseis, koolides ja meditsiinis tuleb palgatõusuks kasutada sisemisi  ressursse.
Teenuse halvenemine puudutab aga iga tavakodanikku.

Tavakodaniku turvalisuse arvelt Viimastel kuudel on paljud tavakodanikud  saanud aru, et neid ei kuulata.
See pole tavaline "ah, mis minust,  väikesest inimesest sõltub", vaid sügavam pettumus sellest, kuidas riik  asju ajab.
Kuid riigikogu on üha viljakam ning keerulistest eelnõudest  saavad järjest kiiremini vastuvõetud uued seadused.
Mida rohkem rahvas  ja huvigrupid vastu võitlevad, seda kiiremini seaduseloojad tegutsevad.
Nii et tegevusetuses ei saa neid kindlasti süüdistada, kuid kas see  tegevus on praeguses Eestis kõige tähtsam või peaks keskenduma  reaalsetele probleemidele?

Maal on seis juba praegu seis nagu sõjaaegses  riigis ikka - lagunenud majad, mille õuel toimetavad üksikud naised  lastega või pensionärid.
Kas saame aga seada prioriteediks, et meie  inimestel oleks oma riigis vähemalt turvaline elada?
Et turvaline oleks  politseinikel, õpetajatel, arstidel ja ka teistel tavakodaniku heaks  töötavatel inimestel?
Kas saame teha nii, et palga tõttu meremehe naise  elu elavad naised julgeksid koduuksest välja astuda ka väikestes Eesti  külades, mitte ainult tänavavalgustusest hiilgaval linnatänaval?