Eestis  elab rahvastikuregistri andmeil 37 inimest, kelle perekonnanimeks on  Jõul.
Seega on vaid aja küsimus, millal mõnes parteikontoris treitakse  valmis pressiteade à la "Jõulu-taat astus meie parteisse!
" Mille sisuks  võiks siis olla sõnum, et mõni vanemaealine härra Jõul on liitunud  erakonnaga X. Kusjuures PR-teenust parteid sellise nikerdise tegemiseks  ei vajaks, saaksid hakkama omal jõul.

See oleks aga tühi-tähi võrreldes faktiga, et  juba on tuntud munitsipaalpoliitik üllitanud oma nime all laste  jõuluraamatu.
Eriti küüniliseks teeb sellise poliitilise triki tõik, et  ilmselt oli tegelikuks kirjutajaks hiljuti oma peremehe pattude eest  vangis istunud linnaametnik.
Jõuluabsurdi tipuks kujunes aga  linnavalitsuse pressiesindaja teade, et raamatu trükikulud katsid  päkapikud.

Poliitiline jõuluraha Sotsid alustasid jõulude eel ukselt uksele  kampaaniat.
Ei imestaks, kui keegi neist saabuks kutsumata külalisena  teie juurde näiteks päkapikumüts peas - värvid on ju samad.
Nii inimlik  ja nunnu kah.
Riigikogu hooaja lõpuistungil esitlesid nad plakatit,  millel jõuluvana kujutati sotsina.
Ida-Virumaal ilmselt esitletakse sama  meest näärivanana.
Jõulud on sobilik  aeg kõikidele poliitikutele igasuguse nänni kinkimiseks, milleks  tüüpiliselt on helkurid, kalendrid, mesi, käpikud, sallid jms.
Aastate  eest saatis Tallinnas linnapea jõuluajal valijatele postkaardi, millel  poseeris ühes nüüdseks dopingukahtlustest räsitud spordikuulsustega.
Aeg  on edasi läinud, tänavu on ilmselt osal munitsipaalnikest tekkinud juba  ootus linnaeelarvest muretsetud apteegi kinkekaardi saamise suhtes.

Poliitikud, kes ühe suupoolega kuulutavad  välja jõulurahu, ei jäta samal ajal oma valimisringkonnas ilmuvas  ajalehes või seal levivas raadios tegemata jõulutervitusi.
Viidates  seejuures justkui muuseas antud piirkonda oma initsiatiivil korraldatud  katuserahale.
Jultunumad mängivad mõnel avalikul üritusel, nagu Heimar  Lenk, tšekk näpus, jõuluvana.

Semantiline tagasivaade: 1990ndate alguses  tähendas katuseraha summat, mida ettevõtjad pidid kriminaalsele räkitile  vägivalla hirmus maksma.
Vastutasuks pakkusid kriminaalid siis "katust"  ehk kaitset konkureerivate jõukude eest.
Nüüd, paarkümmend aastat  hiljem, loevad kõik maakonnalehed uhkusega kokku katuserahana laekunud  eelarvelisi eraldisi.

Raha ikka omadele Katuseraha ehk parlamendis eelarvest  poliitiliste kokkulepete tulemusena otse saadikute valimisringkondadesse  liigutatavate summade suhtes valitseb koalitsiooni ja opositsiooni  vahel haruldane üksmeel.
Kui rahapoti emmale-kummale poolele minevad  summad on kokku lepitud (tänavu 4,5 miljonit eurot koalitsioonile ja 1,5  miljonit eurot opositsioonile), siis detailides enam ei urgitseta.
Mis  vahet seal, kas edasi liigub maksumaksjate raha mõne saadiku jahikire,  tema ämma MTÜ või lapse koolimaja remondi toetuseks?
!

Rahanduskomisjoni liikmed mõmisesid vaid, et  ilmselt saavad need summad mõistlikult kasutatud ning et ühegi objekti  puhul põhjuse tasemini pole vaja minna.
Sel moel riigieelarvest raha  saamine on nagu jõuluime - küsi, ja sulle antakse!

Tegelikult on katuseraha jagamisel reegliks,  et seda eraldatakse sageli mitte niivõrd vajaduse kui parteistumise  põhiselt.
Katuseraha saavad eeskätt need koolid, klubid ja asutused,  mida juhivad Toompeal rahajuga suunavate erakondade kohalikud  parteikaaslased.
Antud summadele küünte tahasaamiseks on kohtadel  tekkinud suisa spetsiaalne termin: projektipõhine parteistumine.

Katuserahade jagamise kohta sõnastan jõuludeks  Murphy seaduse Eesti kohanduse: inimesed, kes armastavad verivorsti  ning ootavad katuseraha, ei peaks kunagi jälgima, kuidas kumbagi neist  tehakse.