Euroopa  on peaaegu terve tänavuse aasta olnud sõjasarnases olukorras.
Esimest  korda pärast Teist maailmasõda muudetakse Euroopas riigipiire  vägivaldselt - püssirohu ja verega.
Selline olukord paneb küsima,  millised on Euroopa Liidu võimalused end ja oma liikmeid kaitsta.
Euroopa Liidu suurim tugevus ja ka nõrkus on  ühised poliitikad.
Kui näiteks majanduses ja eelarveküsimustes ollakse  üsna ühel meelel ja tiritakse köit samas suunas, siis välispoliitikas on  sellise joone hoidmine märksa keerulisem ning mõnelgi korral kipuvad  riikide kitsad huvid ühist liini murendama.

Samas on Vladimir Putini agressioon  põhjustanud ühtekoondumise.
Isegi need riigid, kes sanktsioone eriti ei  poolda, lähevad enamusega kaasa ning liit on neis küsimustes püsinud  ühtne.
See on tekitanud Kremlis segadust.
Nüüd on vaja mitte närve  kaotada ning jätkata ja süvendada ühtset joont, kuni Venemaa valitsus  naaseb rahvusvaheliste käitumisreeglite austamise juurde.

Prantsusmaa valitsuse kõhklused anda Moskva  tellitud Mistrali ründelaevad üle Venemaale on asendunud märksa selgema  hoiakuga.
Euroopa Liidu ja ka Euroopa Parlamendi liikmete survel on  Prantsusmaa seadmas liidu solidaarsust ning väärtusi kõrgemale ühest  rasvasest äritehingust.
Euroopa  julgeoleku tugevdamiseks vajame eeskätt ühtset energiapoliitikat,  milles ei vahetata põhimõtteid torude vastu.
Mõne aasta eest heaks  kiidetud otsusega luua ühtne energiaalane siseturg on nüüd eriti kiire  ning Euroopa Parlament teeb kõik, et ükski riik ei jääks  energiavarustuse vallas isoleerituks ega välissurvele haavatavaks.

Üks olulisemaid liidu turvalisuse tagamise  dimensioone on küberkaitse ja -julgeolek.
Uued võimalikud konfliktid ei  hakka enam kunagi olema traditsioonilised.
Pigem on ette näha  hübriidkonflikte, kus kaalukas roll on infosõdadel, ning see muudab  tehnoloogiast sõltuvad ühiskonnad eriti haavatavaks.
Liit peab sellele  erilist tähelepanu pöörama, et olla valmis suurte küberintsidentidega  silmitsi seisma.
Euroopa Parlament võttis 2012. aastal vastu minu  koostatud raporti küberjulgeolekust ning küberkaitsest.

Liikmesriikide sõjaline kaitse on jätkuvalt  NATO kätes.
Tõsi, Euroopa Liit kujundab ka oma julgeoleku- ja  kaitsepoliitikat, kuid see saab NATO-t täiendada, mitte asendada.
Muidugi oleks Eesti julgeoleku seisukohalt tervitatav, kui NATO-ga  liituksid kõik Euroopa Liidu riigid, eriti Soome ja Rootsi.
Selline samm  laiendaks NATO vihmavarju kogu Läänemere piirkonnale.

On hädavajalik kiiremas korras täpsustada  Euroopa Liidu solidaarsus- ja kaitseklausli rakendumist kriisi korral,  et sätestada üheselt mõistetavad kokkulepped, milliseid reaalseid samme  astutakse näiteks kallaletungi, terrorismi või ka katastroofi korral.