Mobiiltelefon on ikka imeline asi küll.
Eriti aga meeldib igamehel taskus olev telefon salakuulajaile, salakõrvale.
Mõtelda: millal viimati kuulsite fraasi: see pole telefonijutt?

Ühest küljest polegi ju meil,  igapäevainimestel nagu eriti midagi, mida oma riigi eest varjama peaks.
Ja ega see ju riiki eriti huvitagi, kuigi vandenõuteoreetikud väidavad,  et meil kuulatakse kõike ja kõiki massiliselt pealt.
Kui mitte  kaitsepolitsei, siis Echelon niikuinii.

Aga isegi kõige rikkalikuma fantaasiaga  vandenõuteoreetik poleks osanud välja mõelda geniaalset plaani, kuidas  pealt kuulata kogu riigi valitsusametnike sidet.
Niisiis,  "teadmata päritolu" mobiilside võltstugijaamadest on küllastunud Oslo  ja Stockholmi valitsuskvartalid, mobiilside anomaaliaid olla täheldatud  ka Helsingi kesklinnas.

Selles valguses tundub tähelepanu sihiliku  kõrvalejuhtimisena muinasjutusaade sellest, kuidas vapper  kaitsepolitseis pesitsenud KGB superluuraja, tegelikult kaablikutt  nurjas Eesti ja USA luureoperatsioonid istutada lutikad Vene saatkonna  sidekaableile.

Moskva kasutab kogu aeg luures Moskva süsteemi ehk silmast silma kohtumisi, peitpostkaste ja muud mitteelektroonilist.

Ja kuigi Tallinnas pole veel veidraid  sideseadmeid üles leitud, on see vaid aja küsimus.
Seega kui telefoniga  rääkida, tuleb öelda: mesikäpp, päntajalg, mõmmik, mõmm, karumõmm,  karuott, ott, päts, metsaott, metsasaks.
Vanarahvas oli väga tark ja  praktiline.