Kui kodanik kehitab  järjekordsest keskerakondlikust sigadusest kuuldes õlgu ja ütleb, et mis  neist ikka tahta, siis kas see ongi eesmärk, mille poole Savisaare  partei pürib?
Et lõpuks ei kergita keegi enam kulmugi ja nad saavad  toime panna, mida iganes tahavad?

Edgar Savisaare kuulutamine linna  hõbesponsoriks meenutab juba Brežnevi-anekdootide kullafondi.
Ent selle  taga olevat finantsskeemi võiks mõni pädev organ lähemalt uurida.

Kraad kangem jama on Savisaare  päkapikuraamatuga - vaevalt usub keegi, et ta selle ise kirjutas, ent  see selleks.
Linnavalitsuse ametniku vastus, et selle väljaandmist  rahastasid päkapikud, on oma näilisele hardale jõulumeeleolule vaatamata  nii ülbe, et kui siin riigis oleks kord majas, oleks selle lause  väljaütleja tänaseks juba ametist prii.

Hoopis valusam on lugu Tallinna prügilaga,  kuhu Eesti Energia on saanud ladustada tuhka, jättes (asjaosaliste  meelest ilmselt väga kavalat skeemi rakendades)  maksmata paari miljoni  euro eest keskkonnatasusid.
Ja palun ärge tulge meile seletama, et see  juhtus kogemata.
  Vladimir Velmani Moskvas-käik ei tekitaks  küsimusi, kui ta poleks käinud seal  Venemaa-vastaste sanktsioonide alla  sattunud duumasaadiku kutsel ja lasknud sõitu kinni maksta Vene poolel.

Velmani vastused stiilis "käin, kus tahan ja teie asi see ei ole"  näitavad aga taas levinud keskerakondlikku kõrge kaarega /---/  suhtumist.
Edgar Savisaare hiljutised, elavat  vastukaja tekitanud krüptilised vastused linnavolinike küsimustele  kuuluvad vist aga meditsiini valdkonda, mida käsitleda meil siinkohal  meeri sõnaselge loata voli ei ole.