Kolmapäeva  hommikuks oli aasta esimesel poolel suhteliselt stabiilsena püsinud  Põhjamere Brenti toornafta hind alanenud aasta alguse 110 dollarilt  66-le.
Kuid ka see pole piir, sest kõik mõjurid - nii  nõudmine, pakkumine kui ka poliitika - tõukavad hinda jätkuvalt tagant.

Üsna kindlasti tuleb pettuda neil, kes loodavad peagi näha samasugust  toornafta hinda kui aastat kakskümmend tagasi - alla 10 dollari  barrelilt.
Aga samuti tuleb pettuda ka neil, kes loodavad peatset hinna  taastumist aasta alguse tasemel.

Primaarenergia hinna kõikumine mõjutab maailma  riike erinevalt, sest varud on väga ebaühtlaselt jaotunud.
Peamistele  naftaeksportijatele, keda on tosin, tähendab suur hinnalangus hävingut,  ülejäänud riikidele aga tuntavat kergendust.
Kuid vaid sellisel juhul,  kui maailmamajanduses suudetakse vältida sattumist deflatsioonispiraali.

Näiteks tänavune nafta hinna vähenemine ei toeta sugugi maailma  sisemajanduse kogutoodangu kasvu, hoopis võtab sellest mõne kümnendiku  ära.

Eesti on põlevkiviga nende kahe riikide rühma  vahel.
Primaarenergia hinna odavnemisest Eesti ühtaegu võidab ja kaotab,  kusjuures pikaajaline bilanss võidu ja kaotuse vahel ei ole üksnes  eurodes ja sisemajanduse kogutoodangu kasvus mõõdetav.
Eestile  on nendest miljonites, mida primaarenergia hinna vähenemisest või  suurenemisest võita või kaotada võib, palju tähtsam energiaalane  julgeolek.
Tõesti, Eesti on üks väheseid Euroopa riike, kes tänu  põlevkivile oleks põhimõtteliselt suuteline end energiaga täielikult  kindlustama, kel on selleks ka tehnoloogia olemas, lisaks pole  põlevkivist energia tootmine kallim maailma keskmisest energiatootmise  tasemest.

Samas aga muudab primaarenergia hinna suur  kõikumine Eesti investeeringud põlevkivisektorisse küllalt riskantseks.
Pidagem ikka meeles, et toornafta hind on viimase kahekümne aasta  jooksul kõikunud 9 ja 140 dollari vahel.

Paraku on piir, millest alates Eesti põlevkivi  uusarenduste jaoks enam konkurentsivõimeline pole, kuskil praeguse  naftahinna lähedal ehk käes.
Samas on selge ka see, et kui praegune  madal nafta hind kütuste turul paari aasta jooksul sikud lammastest  eraldab, siis kerkib nafta hind taas sellisele tasemele, mis muudab  põlevkivi töötlemise konkurentsivõimeliseks.
Energiajulgeoleku  seisukohalt on Eestile erakordselt oluline suutlikkus hoida kodumaist  energiasektorit seni elu- ja kasvujõulisena, kuni selle aeg kätte jõuab.

See ei peaks Eestile üle jõu käiv ülesanne  olema, naabril Venemaal seisab aga ees märksa keerulisem ülesanne.
Põhimõtteliselt on Venemaa praegu viimase poole sajandi kõige  otsustavamas punktis: esimest korda pärast seda, kui uuendusmeelsus koos  arengulootustega 1960. aastatel luku taha pandi, on riigis odavnenud  rubla, madala nafta hinna ja sanktsioonide tagajärjel kujunenud olukord,  kus kohalikel ettevõtjatel on turult välja tõrjutud impordi asemele  tekkinud võimalus hakata riigis oma tootmist arendama ja tooteid  pakkuma.
Ilmselt on ajalugu Venemaale viimast korda sellise võimaluse  pakkunud.
Kuid ikkagi on iseasi, kas Venemaa on sellise võimaluse  kasutamisest huvitatud.