Nädalapäevad  tagasi allkirjastasid Vabaerakonna, Vabaduspartei, Põllumeeste Kogu,  Konservatiivse Rahvaerakonna, Erakonna Eestimaa Rohelised ja Rahva  Ühtsuse Erakonna esindaja ühisavalduse.
Üheskoos juhiti tähelepanu Eesti  poliitikas seadustatud ebavõrdsele kohtlemisele riigieelarveraha  kasutamisel.
Neli parlamendis tegutsevat erakonda saavad umbes 80  protsenti oma otsestest kulutustest kaetud maksumaksjate rahaga.
Aga  näiteks tänavu sügisel formeerunud Vabaerakond ja Rahva Ühtsuse Erakond  ei saa riigieelarvest sentigi.

Peale selle saavad parlamendis ja valitsuses  tegutsevad erakonnad katta oma kulutusi kaudselt, näiteks võttes  sisuliselt parteitööd tegevad noorpoliitikud fraktsioonide ja ministrite  nõunikeks ning kasutades muid avalikke hüvesid (alates telefoniarvete  kompenseerimisest kuni sõjalennuvälja kampaaniavideo ülesvõtmiseni) oma  erakonna eduks.

Raha räägib Kas suhteliselt vähese raha ning napi  liikmeskonnaga parlamendivälistel erakondadel on üldse eelolevatel  valimistel šansse pikaajaliste kogemuste, tuhandete liikmetega ning  priske rahakotiga parlamendierakondade vastu?
Enne vastuse  otsimise juurde asumist teen ühe semantilise vahemärkuse.
Kummalgi  leeril oleks aeg loobuda konkurentide sildistamisest.
Toompead piiravad  jõud ei peaks riigikogus tegutsejaid siunama kartelliparteideks - sest  sinna ringi soovivad nad ju ka ise kuuluma hakata.
Ning  parlamendierakonnad ei peaks uutele tulijatele otsa ette lööma  väikeparteide silti.
Sest näiteks Konservatiivsel Rahvaerakonnal on  liikmeid rohkem kui Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal.

Raha on valimiskampaanias ülioluline, ent  mitte ainus faktor.
Näiteks 2007. aasta riigikogu valimistel said  rohelised vähemalt paarkümmend korda väiksema eelarvega kui oli toonase  Rahvaliidu kasutuses, neist parema tulemuse.
Aga selline vaesena tulek  poliitikasse on olnud pigem erand kui reegel.

Valimiskampaaniate loogika on, et miljoneid  maksvad tele-, raadio-, trüki-, otsepostitus- ja veebireklaamid  päästetakse täies mahus valla umbes kuu enne valimispäeva.
See tähendab,  et rahaliselt kitsikuses olevad erakonnad muutuvad just siis, kui  enamjagu kõhklejaid hakkab reaalselt mõtlema oma võimaliku valiku peale,  hääletuks.
Peale selle suudavad Toompeal olevate erakondade  PR-meeskonnad tekitada meedia uudistevoos seisu, kus uustulnukatel on  end päevauudiste agendasse väga raske murda.

Rahast ehk isegi olulisem probleem Toompeale  pürgijatele on inimesed.
Üks osa uustulnukaid sipleb alles ringis,  millest osa vanadest olijatest hakkab juba üle saama: erakonda juhib  sisuliselt perekond (isa ja poeg või naine ja mees).
Teine osa püüab  vanade olijate eeskujul oma tuntust suurendada, kaasates näitlejaid ja  muusikuid.
Kolmandad lihtsalt ei saa isegi kandidaatide täisnimekirju  kokku.
Kurb, aga headest inimestest on ka meie poliitikas tõsine puudus.

Seetõttu uued tulijad tülitsevad vabakonna aktivistide pärast ning  vanad olijad värbavad parteiridadesse ajakirjanikke.

Ka uued ideed lüüakse üle Kolmas sammas poliitikas on uute ideede  esitamine.
Siingi on toompealased näidanud nutikust mäele pürgijate  ideede kaaperdamisel.
Kujutage ette, IRLi astunud Kalle-Leopold Muuli  räägib nüüd erakonnas, mille liidrid Juhan Parts, Urmas Reinsalu ja  Ken-Marti Vaher olidki omakasupüüdliku parteide riigieelarvelise  rahastamise ühed peaarhitektid, selle süsteemi muutmisest!
Meenuvad ühe  teise partei seestpoolt õõnestamise jutud.
Sotsid aga on oma ridadesse  tõmmanud Andrei Hvostovi, kes on aktiivselt propageerinud  lastevanematele valimistel lisahäälte andmist.

Mitu Toompeal olevat parteid flirdib valimiste  eel hoogsalt nii maksureformi kui ka riigireformi ideedega, millest  enamik on kriitika nende senise saamatuse ja tegematajätmiste pihta.
Ja  liberaalset kahemehesaagi kiigutavad Reformi- ja Keskerakond esitlevad  end muu hulgas ka rohelise maailmavaate eeskõnelejatena, võttes üle  tänaseks marginaliseerunud Roheliste erakonna teemad.

Kaks ja pool eelolevat kuud näitavad, kuivõrd  suudavad uued pürgijad end kiiluda Toompeal tsementeerinud parteide  hulka.
EMORi senised küsitlustulemused erilist optimismi selleks paraku  ei süsti.