Möödunud nädal tõi sõnumeid Rootsist, mis ütlevad meie meretaguse naabri  olemuse kohta sama palju kui aastatäis uudiseid Venemaalt.
Esimene  sõnum puudutas Rootsit kaugemalt, Swedbanki kaudu, mille Eesti esindus  reklaamis jõulukaardil oma Eesti moraalse peavoolu vaimus  annetuskultuuri, et see kaks päeva hiljem pea peale - ehk Rootsi vaimu -  pöörata.
Teine uudis puudutab kuue partei kokkulepet ignoreerida riigi  parlamendis edaspidi paremäärmuslikke Rootsi Demokraate, et nii vältida  erakorralisi valimisi.
Rootsi vasakpoolsete valitsusparteide üksmeel kodanlike erakondadega  on sama ajalooline, kui seda olnuks märtsikuised ennetähtaegsed  valimised - mis olnuks esimesed Rootsis 50 aasta jooksul.
Parlamendi  töös hakkavad nüüd mõlema tiiva kokku kuus parteid oma otsustes ja  tegemistes tegema nägu, nagu seitsmendat, Rootsi Demokraate, poleks  olemas.
Hoolimata viimaste kolmandast kohast ja 13 protsendist häältest  2014. aasta valimistel.
Põhjuseks tõsiasi, et Rootsi Demokraadid said  parlamendis kahe bloki vahel otsustava kaalukeele rolli.
Olulisem kui  kompromissid eelarvepoliitikas jms on see, mida ütleb kokkulepe Rootsi  poliitilise kultuuri kohta.
Ideoloogilised sõjakirved maetakse suurema  eesmärgi nimel maha.
Rootsi poliitika saneeritakse.
Rootsi Demokraadid  isoleeritakse immigrantidevaenuliku ksenofoobia ja rassismi pärast.

Et aru saada, mida see tähendab, tuleb tunda Rootsi ajalugu.
20. sajandil ligi 70 aastat võimul olnud sotsiaaldemokraadid ehitasid  luterlikule vundamendile üles väljapaistvalt egalitaarse ja solidaarse  riigi.
Külma sõja aastail võttis Rootsi endale maailmale avatud moraalse  suurjõu positsiooni, millega kaasnes sisserändepoliitika, mis tões ja  vaimus püüdis aidata kõige väetimaid.
Kandvaks elemendiks oli kaemus, et  rootslane võib saada igast sisserännanust.
Et Rootsi on riik, kus  määrav pole ei veri ega nahavärv.
See mõttelaad settis Rootsi ühiskonnas  nii sügavale, et hoolimata Rootsi immigratsioonipoliitika praegustes  pingetest, leiavad Rootsi Demokraadid end äärmuslikus üksinduses.
Rootsi, tema poliitikud ja rahva enamus pole nõus oma ühiskonda sulgema.

Mis võiks meid ehk ajendada mõtlema laiemale kontekstile.
Rootsi  ühiskond on keskmisele Eesti elanikule viimase aastakümne jooksul  naaberriigi kohta tähelepanuväärselt kaugeks jäänud.
Aeg-ajalt tekib  tunne, et Eesti valijate valdav enamus, kui nad saaksid osaleda Rootsi  valimistel, hääletaks just nimelt Rootsi Demokraatide poolt.
Paljud  eestlased tunnevad muret Euroopa pärast, väärtuste pärast, mille nad  arvavad Rootsi olevat minetanud.
Esmaseks väärtuste seas loetakse  tugevat rahvuslikku identiteeti.
See on muidugi väärtushierarhia, mis  peegeldab meie muresid ja millel on vähe tegemist Rootsi ja Euroopaga.

Selles võtmes tuleb ilmselt näha Swedbanki Eesti haru  mainekujunduslikku visklemist jõulude ajal.
Kõigepealt kiideti end  privaatklientidele saadetud jõulukaardil Aadu Luukase  missioonipreemiasse tehtud annetuse eest.
Viimane läks teatavasti  mittetolerantsele Sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks.
Ühe  Rootsi panga arvates oli tegemist väga kummalise valikuga, arvestades  Rootsi ühiskonna toetust inimlikule paljususele.
Päev hiljem võttis  Swedbank Eesti sotsiaalmeedia survel ja ilmselt Stockholmi peakorteri  ebameeldivalt üllatunud nõudmisel raha tagasi ja veel päev hiljem  annetas selle missioonipreemia ülejäänud nominentidele.

Eesti pangategelaste vääratus näitab veel kord, kui suur on lõhe  selle vahel, mida peetakse euroopalikuks Tallinnas ning mida  Stockholmis.
Tulevikku ei tea keegi, aga senine ajalugu kannustab  Euroopas panustama kaugelt enne Rootsile kui Eesti besserwisserʼitele.