Olen enda ümber märganud väga palju kibestunud inimesi.
Soovin, et  kibestunud saaksid jõuluks kibedusest välja.
Me võiksime seda nimetada  jõulurahuks iseendaga.
Mina olen seda meelt, et rahu inimeste vahel  algab rahust inimeses endas.
Selleks et teha rahu, on vaja kibedusest  lahti saada.

Tavaliselt on kibestumisel mingi põhjus.
Kibestutakse kellegi vastu  millegi pärast.
Kibestuda võidakse inimese, organisatsiooni või ka riigi  vastu.
Kibestumise põhjuseks võib olla solvang, alandamine, õiglustunde  riivamine, usalduse kaotamine - kõik, mis meid sügavalt haavab.

Olen kohanud inimesi, kes kannavad endas haavumist isegi  aastakümneid.
See tunne võib olla nii sügav, et muututakse ise haavaja  sarnaseks, kuna ei suudeta oma mõtetes temast lahti lasta.
Kibestunu  võib ise oma tundeid eitada ja öelda, et temale see korda ei lähe ja  tema on asjast igapidi üle.
Samas näitavad kibestumise viljad, et midagi  on viltu ja et inimene pole tegelikult sisimas vaba.

Kibestumine mõjutab inimest tervikuna, tema suhteid teistega ja  Jumalaga.
Kibestunu muutub tundlikuks ja pirtsakaks.
Talle läheb iga  pisiasi korda ja sellele reageeritakse enesekeskselt.
Ilusate sündmuste,  sõnade ja tegude puhul ei suuda ta tänulik olla või ei soostu seda  kuidagi väljendama.
Võib tekkida lausa eksistentsiaalne tigedus.

Kibestumise väljenduseks on sarkasm, eesti keeles sapisus.
Alguses  tabab see haavajat, hiljem haavajaga seotud inimesi ja üha laienedes  võib see laieneda elule üldse.
Sapisus on pidevalt ootel, et salvata  vähima põhjuse korral.
Mingi põhjuse leiab alati.

Kibestunu on halastamatult kriitiline.
Sealjuures omandavad pisiasjad  printsipiaalse tähenduse, välistades võimaluse, et teised tohiksid  üldse mingeid vigu teha.
Kibestunu muutub kangekaelseks ja pahuraks,  avamata ennast kellelegi.
Aja jooksul hakkavad teised temast üha enam  eemale tõmbuma, süvendades kibestunu sisekriisi veelgi.

Sügavaimad haavumised tekivad just lähedaste inimeste poolt.
Võõrale  on lihtsam andestada, võõra löödud hingehaavadega on lihtsam toime  tulla.
Üks põhjusi on selles, et lähedase inimese poolt kogetud  haavamised kõigutavad meie usku usaldusväärsusesse ja maailma õiglasesse  toimimisse rohkem kui võõra löögid.
Samuti on meil lähedase inimese  puhul raske seletada, miks ta nõnda tegi.

Psühholoogias on uuritud, et kuidas kibestumisest lahti saada.
Selgub, et selleks on kaks teed - andestamine ja leppimine.
Need on  mõlemad aktiivsed otsustuspõhised tegevused.
Kumbki nendest ei ole  lihtsalt unustamine või kinnimätsimine.
Kumbki nendest ei juhtu  iseenesest, inimene ise peab olema aktiivne.

Andestamine on sisemise kasvamise protsess.
Andestamine tähendab  ülekohtu ja ebaõigluse nimetamist õigete nimedega, tõele näkku  vaatamist.
Andestamine tähendab oma kibestumise tunnistamist ennekõike  iseendale.
Sügavamas mõttes tähendab andestamine vabanemist soovist  kätte maksta.
Andestamine tähendab sisemist lahtilaskmist, sõltumisest  vabanemist, ilma kibeduseta ise edasi minemist.

Leppimine tähendab osapoolte vahel rahu sõlmimist, suhete  korraldamist.
Leppimine nõuab palju mõlemapoolset kuulamist, ka ära  kuulamist.
Meid ei huvita alati mitte niivõrd teod, kuivõrd nende  põhjused.
Aru saamine, mida teine mõtles, miks ta nõnda tegi - see kõik  on tee leppimisele.
Leppimise tulemus on teise mõistmine ja ühise  edasiminemise kavandamine.

Nii leppimine kui ka andestamine on aeganõudvad.
Mõlemal juhul on  oluline selguse tekkimine ka iseendas.
Leppimise jaoks on tarvis teist  osapoolt.
Andestada võib aga ka ilma teisega rääkimata, lihtsalt oma  südames.
Leppida saab ka andestamata, aga see on rohkem probleemi  silumine, mitte lahendamine.
Vahel võib olla nii andestamiseks kui ka  leppimiseks tarvis kellegi kolmanda abi.

Andestamise viljad on ootamatud.
Ei mõelda enam kogu aeg haavajale ja  haavumisele.
Elule tuleb värvi ja maitset juurde ning tunded ei keerle  haiget saamise ümber.
Sapisuse asemele tuleb sõbralikkus, sõpru tuleb  juurde.
Kibedus ei näri hinge, pigem on rahu.
Rahu iseendaga on aga  midagi jumalikku.
Mis võiks olla ilusam kui jumalik jõulukink?