Valimised on imede aeg.
Õigupoolest öeldakse seda küll jõulude kohta,  aga valimiskampaania on kindlasti niisama suur imeliste sündmuste  juhtumise aeg.
Mõni nädal tagasi arutas valitsus pensioniea kaotamist,  täpsemalt öeldes paindlikuks muutmist.
Sotsiaalministeerium oli teema  põhjalikult ette valmistanud.
Valitsus arutas ja andis sotsiaalministrite tandemile rohelise tule  asjaga edasi tegeleda.
Mis tähendab seda, et esialgse analüüsi põhjal  järgnevad õige pea konkreetsed ettepanekud.
Kindla pensioniea kadu ei  ole juba praegu Eestile võõras teema.
Kolmanda samba pensioni võib  igaüks siis välja võtta, kui meeldib.
Teise sambaga tuleb oodata küll  ametliku pensionieani, aga siingi võib inimene teha valikuid.
Kindlustusseltsid ja pangad üritavad küll oma sihikindla müügitööga  inimest võimalikult vara teise samba pensioni peale saata.
Ilmselt on  tegemist puhta hoolivusega, millel ei ole mingit seost teenustasudega.

Kui inimene on veidike teadlikum, siis ta on kursis, et teise samba  pensioni võib lõpmatuseni edasi lükata.
Surmani, kui tahate, et pärijad  sularaha võiksid välja võtta.
Aga nii kaua kui inimesel on tööd, pole  tal teise samba pensioni vaja.
Ja selle samba põhimõte on ju selles, et  mida kauem koguda, seda suurem tuleb väljamakse.
Säästmise ja  investeerimise vaates on makseid kasulik võimalikult kaugele edasi  lükata.

Riikliku pensioniea paindlikuks muutmine lähtub ilmselt samast  loogikast.
Pensionimaksed on isikustatud, mida pikem on sissemakseaeg,  seda suurem võiks olla ka riiklik vanaduspension.
Aga see viimane on  ainult siinkirjutaja oletus.
Seda põhjusel, et sotsiaalministeerium  keeldub selgitustest.
Nii pole teada, mis on need arusaamad, lähteandmed  ja ettepanekud, mis toovad kaasa pensionisüsteemi suure reformi.
See ei  puuduta neid inimesi, kes on praegu pensionil.
See puudutab noori  inimesi, laiemalt kogu ühiskonda.

Sotsiaalministeeriumi teatel aga on kõik, absoluutselt kõik  pensioniea reformi puudutavad materjalid ametkondlik saladus.
Võib  öelda, et isegi riigisaladus, sest need on valitsuskabineti materjalid.
Nende lugemiseks peab olema Uno Puusepp, kes oskab häkkida valitsuse  võrku.

Kui ironiseerimine kõrvale jätta, siis salastamise tegelik põhjus ei  ole oht riiklikele huvidele, vaid valimiskampaania.
Kaks  sotsiaalministrit, Helmen Kütt ja Urmas Kruuse, üks sotsiaaldemokraat ja  teine reformierakondlane, kandideerivad märtsivalimistel.
Nende parteid  tahavad võita.
Kuna nii ministrid kui ka nende koduparteid kardavad, et  pensioniea muutmine võiks mõjutada valimiskampaaniat, on nad lasknud  sotsiaalministeeriumi ametnikel kogu teema salastada.
Ilmselt ka  keelanud sellest avalikult rääkida.
Ja see, et ministrid kardavad  pensioniea reformi valimiskampaania pärast kommenteerida, ei ole  siinkirjuta fantaasia, vaid seda on allikas ka sotsiaalministeeriumist  kinnitanud.

Kui muudatus on väga suur ja puudutab kogu ühiskonda, siis peakski  valimiskampaania olema õige aeg sellest rääkimiseks.
Ma saan aru, et  pensionieaga on hästi lihtne inimesi hirmutada.
Opositsioon tulistaks  valimatult, pikemalt mõtlemata, plaani auklikuks.
Aga asja tuumast saab  ilmselt enamik inimesi õigesti aru - vananeva ja väheneva rahvaga riigi  sotsiaalsüsteemi võimalused ahenevad iga päevaga.
Olukorra teebki  keerukaks see, et kuna poliitikud pole valmis sisulisi debatte avama, on  valimiskampaania nagu lapse jõulud.
Komm sussi sees, pakk aknalaual või  kuuse all.
Suurtele inimestele pakutakse aga virtuaalset  poliittehnoloogilist kingitust: 300, 500, 800 või 846 eurot.
Ma ei hakka  kordama, milline number millise partei poolt kampaaniasussi sisse tuli.

See on juba niigi pähe kulunud.