Sissejuhatuseks tutvustasid TTÜ vanemteadur Kaire Põder ja TLÜ doktorant  Triin Lauri Tallinna koolide kohta tehtud uuringut, millest selgus, et  kõrge staatusega kesklinna koole (nn eliitkoole) saavad oma lastele  õppimiskohaks valida eelkõige kõrgharidusega, keskmisest jõukamad ja  kesklinnas elavad lapsevanemad.
See kinnistab hariduslikku ja  sotsiaalset ebavõrdsust.

Idee, et lapsevanemal peab olema õigus oma lastele kooli valida, pole  uus, vaid pärineb juba Milton Friedmani aegadest 1950. aastatel.
Koolivalik pidi tooma ühiskonda rohkem sotsiaalset õiglust.
Näiteks  USA-s toetati haridusosakute abil vähekindlustatud peresid, et need  saaksid valida kodulähedase nn slummikooli asemel mõne kaugemal asuva  hea mainega erakooli ja lapsed jõuaksid tänu sellele oma vanematest  paremale elujärjele.
Paraku on Tallinnas kooli vaba valimise õigus  andnud vastupidise tulemuse - hariduslik kihistumine süveneb.
Nii  pääsevad Tallinna kesklinna vastuvõtukatsetega koolidesse aastate kaupa  keskmisest parema haridusega, jõukamate ja ühiskonnas kõrgema  positsiooniga ning kesklinnas elavate vanemate lapsed.
Lisaks on  eliitkoolide lõpetanud võidutsenud ülikoolide riigieelarvelistel  kohtadel või lahkunud stipendiumidega välismaale.

On tõsi, et eliitkoolid on efektiivsed, kuid pahaaimamatult on need  toonud kaasa ebavõrdsuse ja haridusliku kihistumise, kuna teatud  sotsiaalsete rühmade lapsevanemad ei suuda taolises koolivalikus kaasa  lüüa.
Sellele nähtusele on raske poliitilist või pedagoogilist õigustust  leida, märgivad Kaire Põder ja Triin Lauri.

Ka oma Riigikogu Toimetistes ilmunud artiklis «Kui avalik sektor  käitub nagu erasektor: Tallinna koolivaliku kihistav mõju» kirjutavad  Põder ja Lauri, et Tallinna koolivõrgumudel on sõjaeelse elitarismi ja  Nõukogude-aegse egalitarismi sugemetega, millega kaasneb kõrgema  sotsiaalse taustaga perede laste koondumine üksikutesse kesklinna kõrge  mainega koolidesse.
2011. aastal Tallinnas kehtestatud kord, mille järgi  koolide piirkonnad kaotati ning kõik lapsevanemad said õiguse oma  lapsele kogu linna ulatuses vabalt kooli valida, tugevdas seda trendi  veelgi.
Eelkoolide fenomenEdukultus sunnib lapsevanemaid oma lapsi üha rohkem eliitkoolide  eelkoolidesse panema, kirjutavad Põder ja Lauri.
Eelkoolidega on aga  juhtunud sama mis koolivalikuga.
Algselt oli eelkool mõeldud nõrgemate  laste järeleaitamiseks.
Näiteks Põhja-Ameerikas on paljud teadlased  näidanud, kuidas eelkoolis käimine on hariduslikku ebavõrdsust  ühiskonnas vähendanud.
Eestis käivad kaheksa kuud kestvates tasulistes  eelkoolides aga peamiselt kõrgema haridustaseme ja suurema sissetulekuga  vanemate lapsed.
Ei aidata järele mitte nõrgemaid, vaid õpetatakse ette  tugevamaid.
Mõnel juhul minnakse äärmusteni - last valmistavad kooliks  ette lasteaed, eraõpetaja, eelkool, lapsevanem ise jne.
Tallinnas käib  üle 90 protsenti lastest lasteaias, aga 2008-2011 kooliteed alustanud  lastest käis 70 protsenti ka eelkoolis, sealhulgas ligi pooled neist  eliitkooli eelkoolis.
Nii saabki käputäis kesklinna koole endale linna  parimad õpilased, nad riisuvad koore.

Kaire Põder ja Triin Laur toonitavad, et kogu Euroopa  haridusparadigma on liikunud koolivaliku soosimise suunas.
See tähendab,  et Eestiski pole kohane rääkida rangetest elukohajärgsetest  koolipiirkondadest, vaid on vaja leida lapsevanematele ja lastele  valikuvariante pakkuvaid lahendusi - selliseid, mis ei süvenda  kihistumist.

Kuidas siis koolivalikut korraldada?
TTÜ Mektory keskuses peetud  arutelusse tõi elavust debatt, mida vedasid riigikogu liige Mailis Reps,  TLÜ kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme, Tallinna linnavolikogu liige  Kairi Uustulnd ja TTÜ vanemteadur Kaire Põder.
Lahenduse toovad lapsevanemad Mailis Reps esindas debatis tiiba, kes eliitkoolides suurt probleemi  ei näe.
Ta märkis, et elukohajärgsed koolipiirkonnad viiksid kihistumise  lihtsalt kesklinnast koolidesse.
Nõukogude ajal meil juba olid  A-klassis ikka kõige tublimad õppijad, B-s keskmised ja C-s need, keda  huvitas ainult sport.

Teiseks märkis Reps, et elitaarse hariduse väärtustamine on Eestis  pikaajaline traditsioon, mida on raske murda.
Juba meie vanavanemad  rõhutasid, et lapselaps tuleb panna linna parimasse kooli.
Probleemiks  pidas Reps pigem seda, et meil leidub lapsevanemaid, kellele on täiesti  ükskõik, kus koolis nende laps käib.
On isegi vanemaid, kellega direktor  peab rääkima piltlikult öeldes püstol laua peal, et poisi isa tema  juttu üldse kuulda võtaks.
Kuhu kihistuvad selliste vanemate lapsed?

Kolmandaks märkis Mailis Reps, et Tallinna mõnes piirkonnas on  kontrastid piirkonna sees suuremadki kui kontrast kesklinna  eliitkoolidega.
Näiteks Nõmmel töötab üks kool kolmes vahetuses, teises  on ruumi ülearu.
Lasnamäel on otsapidi vastamisi kaks vene kooli.
Ühes  õpib 1400 ja teises 200 õpilast.
Kesklinnas võtab ühisgümnaasium  esimesse klassi vastu juba seitse paralleelklassi, tundes suurt  ruumipuudust.
Needki on kihistumise näiteid, kuid neile pööratakse palju  vähem tähelepanu.

Reps oletas, et hariduslik kihistumine võib hakata lahenema tänu  lapsevanemate ettevõtlikkusele.
Möödunud aastal alustas Tallinnas tööd  tervelt kuus lapsevanemate asutatud kooli, kus õpetatakse tavakoolist  erinevalt.
Osa neist on Waldorfi koolid, osa kasutab muud alternatiivset  pedagoogikat.
Tänavu võidakse asutada veel viis-kuus sellist kooli.
Lapsevanemate asutatud koolidest saavad eliitkoolide tõsised  konkurendid, oletas Mailis Reps.

Vaadake õpetajat, mitte kooli Kairi Uustulnd rõhutas, et algklasside puhul pole tähtis mitte kooli  staatus, vaid hea klassiõpetaja.
Lapsevanemad peaksid uurima hoopis,  missugustes koolides on kõige paremad esimese klassi õpetajad, ja viima  oma lapsed nende juurde õppima.
Last kooli pannes pole mõtet vaadata  riigieksamite pingerida, sest enne lõpetamist jõuab laps mitu korda  kooli vahetada.

Veel arvas ta, et pole mõtet eliitkoole laita, selle asemel tuleb  mõtelda, kuidas aidata nõrgemaid koole järele.
Üks võimalus on panna  eliitkoolide direktorid kordamööda nõrgemaid koole juhtima.

Uustulnd kinnitas, et lapsevanematel peab olema õigus kooli valida,  sest valikuvariantide ees seismine sunnib neid kooli ja hariduse üle  põhjalikumalt järele mõtlema ning põhjendatud otsuseid tegema.

Strateegilised otsused kuuluvad linna kompetentsi Kaire Põder seevastu leidis, et tema lapsevanemana ei ole oma lapsele  kooli valimisest huvitatud.
Ta ei kirjuta teadlikult ankeeti, missugune  kool on tema teine ja kolmas eelistus, sest siis ta selle teise või  kolmanda just saabki.
Miks sunnitakse strateegilisi otsuseid tegema  lapsevanemaid, miks ei või neid teha linn, küsis Põder.

Kaire Põder lisas, et riik on jätnud midagi tegemata, kui tema  lapsevanemana peab hakkama oma lapsele ise kooli asutama.
Riik on teinud  valesid otsuseid, kui lapsevanemad pumpavad oma esimesse klassi  astuvaid lapsi teadmisi täis hirmus, et muidu ei saa nende järeltulijad  elus hakkama.
Miks peab lapsevanem olema nii tohutult ettevõtlik, et  laps elus hakkama saaks?
Kas kuidagi lihtsamalt ei saa, küsis Kaire  Põder.

Lahenduse toob pedagoogiline mitmekesisus Tiiu Kuurme märkis, et 1960. aastatel loodud esimesed kallakuga  koolid ei olnud probleem.
Lapsed valisid neid vastavalt oma huvidele ja  annetele.
Probleemiks muutusid need alles siis, kui lapsi hakati võtma  esimesse klassi katsetega.
Siis sai määravaks kooli staatus, mitte tema  sisu.
Tagajärg võib olla, et laps hakkab ka ise mõtlema, et kuulub  eliiti ja talle on kõik lubatud.

Tiiu Kuurme rõhutas, et tungi kesklinna eliitkoolidesse aitaksid  vähendada pedagoogilised lahendused, mitte õige arv kilomeetreid kodust  koolini ja muud kvantitatiivsed kriteeriumid.
Riik peaks toetama näiteks  hea alguse programmi, sest selles on iga laps väärtuslik ja keegi pole  mahajääja.
Waldorfi koolid tunduvad olevat lapsevanematele uus  atraktiivne valik.
Hindeid Waldorfi koolis ei panda, kuid täna ei ole  see paljudele Eesti lapsevanematele enam probleem.
Silmas tasub pidada  ka selliseid liikumisi nagu «Huvitav kool», «Loovuse kool» jt.

Kuurme toonitas, et Eesti kool vajab pedagoogilist mitmekesisust,  sest siis on lapsevanematel ja õpilastel võimalik valida kooli sisu,  mitte staatuse järgi.

Valikuid tuleb pakkuda kooli sees Kuulajate hulgast ütles TTÜ teadur Karmo Kroos, et koolide sees ei  pruugi A-, B- ja C-klassi vahel konkurentsi ja kihistumist tekkida, kui  pakkuda õpilastele valikuvariante: ühtedele majandus, teistele muusika,  kolmandatele kunstiõpe jne.
Igaüks saab siis teistega võrdselt süveneda  sellesse, mis teda huvitab.
Taanis sellises valikutega koolis õppides ei  tajunud ta konkurentsi ega kihistumist.
Kroos lisas, et Eesti  riigigümnaasiumide rajamise mõte ongi, et õpilastel oleks ühes ja samas  kooli palju valikuvõimalusi.
Taolisi võimalusi tuleks õpilastele pakkuda  juba ka põhikoolis.

Teiseks märkis Karmo Kroos, et eliitkoolide sulgemise asemel tuleks  jõuliselt toetada koole, mis pakuvad uusi pedagoogilisi lahendusi ja  valikuvariante kooli sees.
Taanis toetab riik esimeses järjekorras just  uuendusmeelseid koole, jättes vanad ja kõrge staatusega haridusasutused  ise oma probleeme lahendama.
Eestis on olnud paraku vastupidi -  esimesena said superremondi traditsioonilist pedagoogikat esindavad  eliitkoolid.

Väljapääs oleks koolide võrgustikud Tallinna inglise kolledži direktor Toomas Kruusimägi vastas Karmo  Kroosile, et 1995. aastast saadik pole tema kool remondiraha saanud.
Kaire Uustulndile kostis ta, et Inglismaal, Soomes ja mujalgi  rakendatakse direktorite rotatsiooni ja see oleks mõeldav ka Tallinnas.
Mailis Repsile kõlas vastuseks, et piirkonnakoolide vahel ei oleks nii  suurt kontrasti, kui nendest moodustataks konsortsiumid, kus tugevam  kool toetab nõrgemat ja nõrgem näitab omakorda tugevamale, mida tema  väga hästi valdab.
Soome liigub just taoliste koolikobarate ehk  võrgustike suunas.