Vastukaja sotside poolt avalikkuse hoiakute kontrollimiseks õhku  paisatud ideele riiklike üürikorterite ehitamisest on leigevõitu.
Idee  tundub ka selle propageerijatele pisut segane olevat.
Minister (Postimees, 17.4. 2014) räägib üürikorterist kui  regionaalpoliitika osast, abilinnapea (Tartu Postimees, 15.9. 2014)  samast asjast kui sotsiaalhoolekannet toetavast tegurist.
Segase seisu  tõttu ei ole ainus üürisektori probleemidesse süüvinud poliitiline jõud,  Keskerakond, viitsinud oma seisukohti välja öelda.

Et piiritleda, kellele on üürielamuid vaja, heidame pilgu 2011. aasta  rahvaloenduse tulemustele.
657 000 eluruumist Eestis oli 93 000  püsielaniketa.
11 000 asustus on teadmata (rahvaloendajad ei tabanud  nendes elanikke).

See on kokku 16 % meie eluruumidest.
Potentsiaalne reserv, millest  osa saaks kasutada üürielamispinnana.
Kui jätkuks üürnikke, keda omanik  usaldab.
Üürisektor on Eestis tegelikult märksa suurem, kui jooksev statistika  laseb välja paista.
Rusikareegli järgi on Eesti eluruumidest 4%  avalikud ja 4% eraomandis üürikorterid.

Sama info saame rahvaloendusest.
8% loendatutest teatas, et nende  eluruumi kasutamise alus on üürisuhe.
9% väitel pole tegu ei omandi ega  üürisuhtega.
Üldjuhul on tegu sugulaste, sõprade või tuttavate vahelise  usaldussuhtega, mille puhul korteri kasutaja tasub ainult  kommunaalkulud.
Või kokkulepetega, mille puhul osutatakse omanikule  teenuseid (hooldus, eluruumi remont vms).
Kas neid kokkuleppeid  käsitleda üürisuhtena, on maitse küsimus.

Fakt ise räägib inimeste mobiilsusest, vajadusest omada elamiskohta  seal, kus pole perekonda, seal, kus nad ei soovi või ei suuda kinnisvara  muretseda vms.
Muidugi räägib see ka elamispinna omanike huvidest.
Nimelt ei usalda nad turu pakutavaid üürnikke.
Kui usaldusväärne üürnik  on olemas, siis loomulikult võetakse üürnik.
Kui mitte, siis pigem  tuttav.
Üürita.

Üks poliitikutel hästi kätte õpitud vastuargument soovimatu algatuse  blokeerimiseks on viitamine probleemi uurimise vajadusele.
Tuleb  nõustuda, et peale omandireformi lõppu ei ole elamumajanduse kui  majandusvaldkonna analüüsimisse ülemäära panustatud.
Rohkem on  tähelepanu pööratud eluasemele kui sotsiaalsele nähtusele.

2006. aastal tehtud sotsiaalministeeriumi uuring näitas, et kõige  pakilisemate sotsiaalprobleemide lahendamiseks peaks  munitsipaaleluruumide arv olema 1,4-1,5 korda faktilisest arvust suurem.

Seega mitte 4%, vaid 6%.
See on kompetentselt piiritletud vajadus, mis  ei nõua lisauurimist.
Nii palju kui minul on infot, on Brüsseli arvetel sotsiaaleluruumide  ehituseks sobilik raha täiesti olemas.
Raha sihtotstarbeks on vaesuse  vähendamine, mitteinstitutsionaalse hoolduse arendamine jms.
Paraku,  kuna meie poliitikud sellisest nähtusest nagu vaesus eriti rääkida ei  taha, jääb see arve ilmselt lahti muukimata.

Teisalt on meie rehepapid nii võimekad, et välistatud poleks  kogukonnahoolduseks määratud rahale ligi pääsemine.
Seda ei soovita aga  kasutada korterite, vaid hoopis hooldekodude ehitamiseks.

Eelmises lõigus oli osaline vastus küsimusele, kes vajavad avalikke  eluruume.
Kus neid vajatakse.
Meeldib see regionaalpoliitika  eestvõitlejatele või mitte, kuid eelkõige vajatakse neid Tallinnas.
Kui  lakkab Tallinna areng, siis peame unustama mitte loosungi Euroopa viie,  vaid loosungi viieteistkümne edukama riigi hulka pürgimisest.

Tallinn võistleb edu nimel Helsingiga ja tööjõu mobiilsust toetav  lihtsaim mehhanism on üürielamispind.
Üürikortereid on Helsingis mitu  korda rohkem kui Tallinnas.
Vähesed eestlased teavad briti majandusprofessorit Andrew Oswaldi.
Aga küllap mõni meist mäletab aastatetagust valimisloosungit «Õnn ei ole  rahas».
See on Oswaldi ühe hästi tuntud uurimuse pealkiri.

Britt on tõestanud, et nendes piirkondades, kus üürielamufondi osa on  suurem, on töötus väiksem.
Ja vastupidi, suurema omanikuasustusega  piirkondades on see suurem.
Sest tööjõud on vähem mobiilne.
Tallinn  vajab tavalisi üürikortereid rohkemgi kui sotsiaaleluruume: marsruudile  Misso-Tallinn-Helsingi-Rovaniemi pileti ostnud tavalise tööjõu  rändeahela katkilõikamiseks.

Loomulikult ei pea avalik sektor olema üürikorterite omanik.
Eraehituses kahtlejad väidavad, et seadused on kaldu üürniku poole,  turul toimetavad puuküürnikud.
Pole lootustki, et arendajatel tekiks  huvi üürimajade ehitamise vastu.

Mõtleme pisut.
Ega võlglasi ja muid toredaid subjekte jagu ainult  üürnike hulka.
Arvuliselt palju rohkem on neid korteriomanike seas.
Kahjuks pole kohtute statistika avalik ja ma ei tea nõuete hulka, mida  ühistud on esitanud võlglastest korteriomanikele.
Sisetunne ütleb, et  tegu pole mitte sadade, vaid pigem tuhandete juhtumitega.

Meist lääne pool rakendatakse juba aastaid põhimõtet, mis vabas tõlkes kõlab «üürituru sotsialiseerimine».

Eraomanikuga sõlmib rendilepingu omavalitsus või mittetulundusühing.
Ja annab siis eluruumi allrendi korras isikule, kes vabalt turult  korterit ei leia.
Vahelüli tagab üüri laekumise, lõhutu remondi jms.
See  teeb sotsiaalse kontingendi teatud eraomanikele talutavaks.
Eluruumid,  mis oleks seisnud tühjana, tulevad niimoodi kasutusse.
Probleemiks on  muidugi see, et meil ei pea mõned kodanikud ka omavalitsust nii  usaldusväärseks partneriks, kellega tehinguid teha.

Allakirjutanu peab üürikorterite arvu kasvu otstarbekaks.
Kuid  kahtleb riikliku elamuehituse idee teostumises.
Siiski tuleb asjade  käigul silm peal hoida.
Selleks, et ei ehitataks ainult vaestele  elamiseks mõeldud sotsialistlikke getosid.
Mõni lugeja võibolla mäletab Minoru Yamasaki nime.
Ta on 11. septembril 2001 rünnaku alla sattunud New Yorgi kaksiktornide arhitekt.
Kuid see ei ole tema ainus töö, mis nüüdseks maa pealt kadunud.

Tema esimene suurem projekt, 1954.-1956. aastal valminud Pruitt-Igoe  elamukompleks St.
Louisis Missouris, leidis 1970. aastate alguses  minööri käe läbi lõpu.
Lõhkeaine pühkis 33 korruselamut, 2870 riiklikku  üürikorterit sõna otseses mõttes maa pealt.

Ühiskond ei saanud hakkama sealsete elanike ja nende kuhjuvate sotsiaalprobleemidega.

Mõni rahvamees võib rääkida veenvana tunduvat juttu sotsiaalkorterite  ühte asumisse koondamise otstarbekusest ja saadavast kinnisvara  haldamise efektist.
Sotsiaaltöötajad, naised, peavad sellises olukorras  lumepallina kasvavat sotsiaalprobleemide pundart harutama.
Ja enamasti  on tulemuseks mitte õnnestumine, vaid ebaõnnestumine.
Olen veendunud, et  nad väärivad paremat ja sellistest lahendustest peame kindlasti  hoiduma.